The Advertsi moodustasid 1976. aastal TV Smith (laul) ja Gaye Advert (bass), kellele lisandusid Howard Pick-Up (kitarr) ja Lorry Driver (trummid). TV Smith oli bändi põhitegija - laulja ja treis lugusid, aga tahtmatult sai hoopis Gaye Advertist bändi esinduskuju, kuna ta oli naisterahvas ja nägi oma panda-tüüpi makeup'iga väga tüüne välja. Algselt pidi bändi nimeks saama One Chord Wonders.

Kui The Adverts oli oma esimese chordi lõpuks selgeks saanud, andsid nad 1977. aasta jaanuaris andsid oma esimese kontserdi Generation X soojendusbändina.

Karjääri alguses oli The Adverts püsiesineja Roxy klubis ja sealt korjas Stiff Records nad lõpuks üles ning nende esisingliks sai "One Chord Wonders". Tegelikult oli nende plaadidebüüdiks hoopis "Bored Teenagers" - "The Roxy London WC2 (Jan-Apr 77)" kogumikalbumil, mis sisaldas kontsertlindistusi Roxy klubist.

The Advertsi kallal noriti omal ajal veidi, sest nende mänguoskus oli kasin isegi Briti punki üsna lahkete standardite järgi. Too Roxy live-album annab sellest elavalt tunnistust. "Bored Teenagers" on väga hea lugu, kuid bänd saeb seda laval nii, et higipull otsaees ja tulemus on ikka kaunis puine. Mõned teised Roxy lindistused, nagu seesama "One Chord Wonders" ja "Gary Gilmore's Eyes" tulid natuke paremini välja.

Aga noh, ega mänguoskuse järgi pole enne punkbände hinnatud. Eks "One Chord Wonders" vihjabki ju sellele, et ka ühe duuriga on võimalik imesid teha. Lugudekirjutamine on ikka põhiline, samuti õnnestub stuudios enamasti kesist pillivaldamist natuke kohendada. Ja "One Chord Wonders" on tõesti võimas lugu, mängitud nii kiiresti kui võimalik. Kohati meenutab the Adverts mulle purjus jalgratturit. Räägitakse, et väga purjus jalgrattur püsib rattal ainult siis, kui ta hästi kiiresti väntab, ja kui ta aeglustab, kukub ta kohe ümber. Samamoodi uhab Adverts kitarriga oma parimatel salvestustel nagu transis, justkui kardaks peatuda ja pikali käia.

"One Chord Wonders", "Bored Teenagers", "Safety By Numbers" jne on OK, aga The Advertsi teine singel oli see, mis nad surematuks tegi. "Gary Gilmore's Eyes" avaldati juba uue ja suurema plaadifirma kaitse all ning see jõudis juba massidesse ning Top-20-sse. Sellele järgnes esikalbum "Crossing The Red Sea With The Adverts" (1978), mis ka enam-vähem müüs, kuid nende teine album "Cast of Thousands" kukkus läbi ja 1979. aastal läks bänd laiali.

The Advertsi karjäär ei osutunud niisiis eriti edukaks ja põhiliselt mäletatakse neid vaid ühe-loo-ansamblina, kes tegi "Garry Gilmore's Eyes", mis ei ole kahtlemata päris õiglane, aga ometi tahan ma just nimelt kirjutada natuke sellest samast loost. Küsimus on nimelt selles, et minu tagasihoidliku (ha-ha) arvamuse kohaselt "Garry Gilmore's Eyes" - eriti selle stuudiovariant - ebaloomulikult hea lugu. Liiga hea. Nii hea, et seda ei saa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Veel enam, kui kunagi keegi sunnib mind relva ähvardusel nimetama parimat punklugu maailmas, siis ma valiks tõenäoliselt selleks looks "Garry Gilmore's Eyes". Mõnegi arvates pole punkmuusika jaoks oluline mitte originaalitseda, vaid püüd ligineda ideaalsele punkloole. The Adverts on sellele kuradi lähedale jõudnud.

Aga nüüd tekib küsimus, kes oli Gary Gilmore?

Gary Gilmore (1940-1977) oli ameeriklane, kes alustas oma edukat psühhopaadi-karjääri juba teismelisena ning 15-aastaselt oli tal oma isiklik autovaraste jõuk. Edaspidi ei läinud kõik siiski nii libedalt ja kokku istus Gary vangis poole oma elust. Ka vanglas oli ta vägivaldne ning vahepeal topiti nooruk nii drooge täis, et ta ei suutnud end liigutadagi. Tema IQ olevat olnud 130, ehk üle keskmise, ja kuna Gary istus päris palju üksikkongides, tegeles ta seal kaunite kunstidega - luule ja maalimisega ning väidetavalt edukalt, eriti maalimises olnud Gary kõva käsi. Vahepeal õnnestus Garyl isegi natuke aega kunstikoolis käia. Mitte kaua, sest varsti läks jälle vangi tagasi.

1977. aastaks pääses Gary Gilmore jälle välja ja läks elama oma nõo juurde, Utahisse. Paraku ei meeldinud talle töö kingapoes ega elu mormoonide keskel ning ta hakkas jooma. Mitte, et see oleks mingi eriline psühhopaatlik käitumine. Kes siis tahaks töötada mormooni kingapoes ja veel kaine peaga? Lisaks pidi ta koguaeg neelama tugevatoimelisi ravumeid.

Ühel mitte eriti ilusal päeval otsustas Gary endale auto osta, valge pikap-Fordi. Auto sai ta kätte ka, aga jäi selle eest võlgu ja raha tal polnud. Küll aga oli tal relv. Gary sõitis bensiinijaama ja üritas sealset teenindajat röövida. Mormoon tühjendas oma taskud ning seejärel käskis Gary tal taharuumi põrandale pikali heita. Mõeldud, tehtud. Mingi aje tõttu lasi aga Gary talle seejärel kaks kuuli pähe. Veri määris Gary püksid ja ta lahkus bensujaamast, unustades isegi mormooni raha leti peale.

Järgmisel päeval, eilse päeva adrenaliin veel veres, sisenes Gary ühte poodi, käskis müüjal kassaaparaadi tühjendada ja tulistas siis müüjat uuesti pähe. Just siis ilmus välja müüja abikaasa, Gary haaras raha, pani putku ning otsustas siis, et on vaja relvast lahti saada. Ta üritas seda põõsasse peita, kuid siis tabas teda kobakäpluse hoog, relv läks lahti ja kuul tabas teda kätte.

Garyt ja tema verist kätt nähti, politsei viis kiirelt kokku poeröövi ja tema käehaava ja varsti võetigi ta kinni.

Kohus möödus kiirelt, kestes vaid kaks päeva. Kaitse oli hambutu, kuna faktid rääkisid Gary vastu ja ta ise ka oma süüd väga innukalt ei eitanud. Süüdistaja nõudis talle surmanuhtlust. Ja nii ka otsustati.

Asja uba oli aga selles, et ega süüdistaja ise ka ei uskunud, et Garyle määratud surmanuhtlus niipea - kui üldse - ellu viiakse. Üldse oli USA-s olnud just 4-aastane periood, mille vältel surmanuhtlus oli sisuliselt keelatud. 1976. aastal see seisukoht muutus ja ka Utah'is taastati surmanuhtlus. Siiski ei olnud juba 16 aastat Utah'is ja 10 aastat kogu USA-s kedagi hukatud.

No ja advokaadid ja üldse kõik asjaosalised nägid juba vaimusilmis pikka apellatsioonide, armuandmispalvete ja uute kohtuistungite jada, mis pidanuks garanteerima meeldivat tegevust mitte vaid aastateks, vaid aastakümneteks. Samuti ei kavatsenud Gary Gilmore'i sugulased ja inimõiguslased tema surmanuhtlusega leppida.

Paraku rikkus Gary Gilmore kõik need õilsad kavatsused, sest ta oli otsustanud surra ja mitte armu paluda. Ta ütles ära kõigist abipakkumistest ja kinnitas pidevalt ja kangekaelselt, et soovib surmanuhtluse täideviimist. Ma ei viitsi kogu seda pikka sebimist ümber jutustada, aga 17. jaanuaril 1977. aastal sai ta lõpuks oma tahtmise. Gary Gilmore'i hukkamisega sai surmanuhtluse rakendamine USA-s jälle hoo sisse. Lisada on vaid tobedaid fakte. Oma viimaseks söömaajaks olevat ta palunud six-packi õlut (kas ta sai ka selle, ma ei tea). Viimasel hommikul helistas Garyle Johnny Cash ja laulis talle läbi telefoni, Gary, kes oli jälle drooge täis pumbatud, üritas kaasa laulda. Tema viimased sõnad olid "Let's Do It". Kõlab peaaegu nagu Nike'i reklaam. Oma eluloo eest sai Gary Gilmore 50000 dollarit, mis 1977. aasta kohta polegi nii vähe.

Kõik see kokku on äärmiselt mõttetu.

OK. TV Smith luges Gary Gilmore'ist väidetavasti Briti kollasest pressist. Nimelt olla Gary Gilmore soovinud annetada oma silmad meditsiini hüvanguks (kas just silmad, seda ma õigupoolest ei tea, kuid mõned tema organid tõepoolest annetati enne krematsiooni). Tulemuseks oligi see laul, üsna irooniline ja tolle aja kontekstis (hei, see oli enne Evil Dead'i) teravasisuline (ehk "controversial" nagu dekadentlikus läänes öeldakse). Ja muidugi pandi seda teravust The Adverts'ile pahaks, samas aitas aga see kindlasti laulu levile kaasa ka.

Mõnikord leitakse, et "Gary Gilmore's Eyes" räägib surmanuhtlusest kui sellisest ja et see laul on kuidagi sügav või nii. Näiteks avastasin ma, et "Gary Gilmore's Eyes" coverversioon on jõudnud surmanuhtluse keelustamist propageeriva alternatiivkantri-kogumikule.

Mulle küll eriti nii ei tundu. See on sama mõttekas, kui tõsimeeli väita, et "The Exorcist" on film religiooni ülevusest ja usu võimsusest. "Gary Gilmore's Eyes" meenutab mulle rohkem vanu briti õudusfilme kui sügavat sotsiaalset sõnumit.

Laul ei räägigi otseselt Gary Gilmore'ist, vaid kodanikust, kes ärkab haiglas ja leiab, et talle on siirdatud mõrvari silmad ning nüüd vaatab ta läbi Gary Gilmore'i silmade. Ja kodanikule ei meeldi see mitte. Olgem ausad, kellele meeldiks?

Lugu algab niimoodi:

They're peeling off the bandages
I'm wincing in the light
The nurses look anxious
I'm just quivering with fright

See on igas õudusjutus teretulnud stseen. Inimene, kelle pea on sidemetesse mähitud, ootab hirmuga, mida ta peeglisse vaadates näeb (või antud juhul, kas ta üldse midagi näeb). Kõik ümberringi on ka närvilised ja uudishimulikud. Ja alati, *eranditult*, kui side ära võetakse, järgneb ehmatus, shokk, sest midagi õõvatekitavat on juhtunud.

Hetkel meenub mulle millegipärast esimene Batmani film, kui Jack Nicholsonilt side ära võeti ja ta avastas, et tema näol on nüüdsest igaveseks ajast igavesti saatanlik irve. Sellele järgnes muidugi verdtarretamapanev naer ja loomulikult ka õnnetu kirurgi surm. Nii saigi Jack Nicholsonist The Joker ja ta kiirustas Gotham City't vallutama.

Teiseks meenub kindlasti kõigile John Wyndhami "Day of the Triffids", kus peategelasel oli tõepoolest probleeme nägemisega. Siin oli aga väike krutski mängus, sest kui ta sideme silmilt ära sai, avastas ta, et *tema* näeb, aga kõik teised tema ümber on saladusliku öise meteoriidisaju vaatamisest pimedaks jäänud. Ja neid ründavad trifiidid - mõrvarlikud taimed. Ka päris ehmatav kogemus.

Ja ikkagi: kuidas on vaadata läbi Gary Gilmore'i silmade?

I smash the light in anger
I push my bed against the door
I close my lids across the eyes
I wish to see no more

Cartoon Networki ei näe läbi Gary silmade kohe kindlasti. Ja kindlasti tekitavad sihukesed silmad olulisi probleeme mitte ainult inimese silmavaatele, vaid ka ilmavaatele.

Tüüpiliselt oli Gary perekond mitte just kõige lõbusam seltskond. Isa oli kuri jne, kuid eraldi tuleb märkida, et Gary ema oli... kah omamoodi. Lapsena oli ta teinud katseid Ouija-tahvliga, püüdes vaime välja kutsuda. Ja saavutas edu - ning arvas, et suutis välja kutsuda deemoni/vaimu, kes jäigi tema perekonna juurde. Sellest ajast peale oli ta veendunud, et tema perekond on neetud. Sellele tuli kinnitust, kui üks tema õdedest hukkus autoõnnetuses ja teine jäi halvatuks. Gary vend leidis ka muide pussitamise läbi oma õnnetu otsa.

Pärast abiellumist avastas Gary ema, et ämm oli ka meedium, kes suutis vaime välja kutsuda. Ühel õhtul pidas ämm spiritistliku seansi ja püüdis välja kutsuda mõrvakahtluse all olnud isiku vaimu. Pärast seanssi leidis Gary ema oma ämma väga ehmununa. Öösel ärkas ema üles ja tundis, et keegi puudutas teda. Avanud silmad, vaatas ta otsa ebainimlikule olendile. Brr. Ta hüppas voodist välja ja nägi, et voodi poole koperdab ta ämm ja karjub "ta teab, kes sa oled!" Ema jooksis Gary tuppa ja avastas, et sama kummitus seisab poja voodi kõrval. Siis rabas ema lapsed kaenlasse ja põgenes majast.

Sellest ajast peale hakkas Gary painajaid nägema - põhiliselt sellest, kuidas ta pea maha raiutakse - ja väitis pidevalt, et tema toas on Keegi. Gary ema järeldas sellest, et too kummitus-olevus on poja hinge enda kätte saanud.

See tunne, et keegi kontrollib teda, jäi Gary'le kogu ülejäänud eluks. Muide, ka tema pruut oli lõpuks veendunud, et Gary on saatan ise ja võimalik, et Gary ise ka eriti teistmoodi ei arvanud.

Psühholoogid, kes Garyst raamatute kirjutamise eest ka omajagu pappi on saanud, igal juhul leidsid, et Gary kogu elu juhtis soov surra, mis ka selle põhjuseks siis polnud. Muidugi, kuidas enesehävitamisinstinkt just täpselt leiab rakenduse *teiste* inimeste hävitamises, ei ole päris selge. Üldse, see deemoniteooria tundub küll naeruväärne, kuid ega ta pole ka põrmugi kehvem kui ükskõik mis teine "päris" psühholoogi seletus - et süüdi on raske lapsepõlv, varajane suguelu, "Kibu õlu" jne. Motiveerimata mõrvu saab seletada ainult teatud piirini, exole. Mulle on alati natuke nalja teinud, kuidas dr Loomis filmis "Halloween" igal võimalikul ja võimatul juhul silmad punni ajab ja räägib, et Michael Myers on kehastunud kurjus - Gary Gilmore'i eluloo järgi tundub, et ega see niiväga out-of-space idee polegi.

Mina igal juhul Gary Gilmore'i silmi endale ei soovi. Jääb üle veel mainida, et Villu Tamme & J.M.K.E. tegid üsna sarnase loo - "Einsteini silmad". Ja Röövel Ööbik laulis oma "Ilu" kassetil, "Ilusad su silmad/ aknalaua peal klaasis", või midagi taolist.