-The Von Bondies, Branded Women, The Fiery Furnaces ja Electrelane Helsingi klubis Tavastia

Helsingi Tavastiat peavad paljud Skandinaavia parimaks rockiklubiks. Mõned tuttavad väidavad isegi, et nii äge ja hea saundiga koht puudub terves Euroopas. Peaaegu kolme korruse ja kahe lavaga varustatud, parimate kaasaegsete, pööraste rock'n'rollbändide taimelaval toimus 9. juulil ühepäevane festival, Accelerator - The Big One. Nii segaseid, hulle ja häid bände ühel ööl koos mängimas pole minu ihu- ja vaimusilm küll kunagi varem näinud. Enne Helsingisse jõudmist vapustas Accelerator eelmistel päevadel ka Malmöt, Göteborgi ja Stockholmi!

Kunagise Nõukogude Liidu eliitplaadifirmaga sama nime kandva laeva pealt Soomes maha astudes ja pargis kajakaid söötes juhatas laivipäeva sisse kõige esimene artist. Selleks ei olnud ei Teenage Kicksil kontserdi andnud Branded Women, ega ka kohalikud indiegurud ansamblist Sister Flo. Tegemist oli hoopis kahtlast punast vedelikku meile pidevalt ja kohati suhteliselt agressiivselt pakkuva pargielanikuga, kes kohalikus keeles Saaremaa valssi esitas. Pudelit, kus punane vedelik asus, ehtis silt kirjaga "Valdemar", mida omakorda illustreeris pilt kikkvuntsidega vanamehest. Veini maitstes tuli veenduda, et tõenäoliselt ei paneks Kalev Kesküla sellele just kõige kõrgemat hinnet.

Acceleratori õhtut alustas Tavastia hubasel keldrikorrusel Branded Women. Ülirahulik, melanhoolne ja hüpnootiline bänd, kelle muusika mõjub just siis, kui süveneda, kui vaikselt ja rahulikult nendega kaasa triivida. Midagi vapustavat oli ka seekord Branded Womeni viimane lugu, mis on ka ainuke bändi selletaoline ja paiskab välja kogu neisse kogunenud ängi, bändi tumedama ja rokkivama poole.

Festivali järgmiselt bändilt, suurel laval esinevalt Electrelane'lt ei osanud palju oodata, kuna teadsime vaid seda, et bänd on pärit Inglismaalt. Umbes täpselt peale teist lugu sai aga selgeks, et need neli Inglise tüdrukut teevad kitarridega midagi sellist, mis seni kõigil teistel bändidel tegemata jäänud on. Kusjuures seadmata seda eraldi eesmärgiks ja kaotamata samal ajal juuksekarvagi oma spontaansusest ja ehedusest. Mida nakatavamaks Electrelane`i laiv muutus, seda võimatum on kirjeldada, kuidas see kõik kõlas. Tundus, et nende veenidesse on voolanud blues`i, My Bloody Valentine'i, siit edasi tulevaid noisibände, jumal teab kust pärit disharmooniate andekat ekspluateerimist ja võibolla sellepärast, et nad on Inglismaalt: ka paras annus elektroonilist tantsumuusikat. Trummar mängis nagu mingi pöörane ja väsimatu electrowitch, kusjuures esimestes lugudes meenutas tema mäng siinse Luarvik Luarviku trummari stiili. Mind pani imestama kuidas ainuüksi füüsiliselt üks tüdruk nii intensiivselt mängida suudab! Kõik, mis on tegemata jäänud Le Tigrel ja inglaste The Music'ul, tegi Electrelane jällegi omal moel ära.

Bändi lead-kitarrist ja laulja jõudis kontserdi ajal mängida lisaks kitarrile süntesaatorit ja saksofoni. Kõige hullemate müraimprovisatsioonide ajal, nägu vaevalt juuste alt välja paistmas, andis nii tema kui kogu bänd seda, mida oodati ja veel umbes kümme korda rohkem. Rahvas oli ekstaasis. "We love you," kõlas kellegi hüüatus ja see, et publik veidrale ja igasugustest peavooludest kõige rohkem kõrvale kalduvale bändile kaasa elas, oli muidugi super. Kui rääkida bändiliikmete näoilmetest, siis laval lausa nukuliku liikumise ja olekuga parempoolse kitarristi näos ei liikunud kontserdi ajal küll ükski lihas. Kui tagasihoidlikkust vooruseks pidada, siis Electrelane`st vooruslikumat bändi ma vist seni nii suurel laval näinud pole. Rahvaga suheldi minimaalselt, aga ülbus oli küll viimane asi, mida see tähendada võis.

Järgmise bändi, Ameerikast kohale sõitnud Fiery Furnaces'i esimesed kümme minutit läksid tõenäoliselt selle nahka, et me ei uskunud, et Elektrelane`st enam paremat bändi esineda saab. Samas saime peagi aru, et Fiery Furnaces`i stiili kirjeldamisel ei aita taas hädast välja tõenäoliselt ükski maailma entsüklopeedia ega teatmeteos. Eelmisest märksa ekstravertsema bändi laulja ja vahel ka kitarrist oli taas naine ja nagu Sven mind valgustas, üks bändi kitarristidest tema boyfriend.

Nagu ka eelmise bändi puhul, mängis trummar taas nii, nagu oleks saabunud viimne laivipäev. Sammumarssiv laulja meenutas aga küll rohkem seitsmekümnendate avangard hipibändi naislauljat kui tänapäeva garaazhibändi chick'i. Milline oli Fiery Furnaces'i muusikaline etteaste? Funkiv, pöörane, kusagil tulevikuutoopias toimuv garaazhirocki muusikal ja karneval ühel ja samal ajal. Kusjuures pille vahetati poole loo pealt nii, et ei jõudnud silmagi pilgutada. Hull bande, kelle teatraalne etteaste oli taas midagi seninägematut.

Kuna alates mingist hetkest oli võimatu läbi murda esimese korruse inimmüürist ja mingilgi määral keldrikorruse artiste näha, jäid meil kuulamata soomlaste Sister Flo ja Husky Rescue.

Õhtu neljandaks ja viimaseks esinejaks jäi seega festivali kuulsaim ja paljude poolt oodatuim Von Bondies - kunagine White Stripes`i sõprus- ja peale bändiliidrite vahelist kaklust siis tõenäoliselt lõplikult vihabänd. Pean nüüd kohe üles tunnistama, et ausalt öeldes olid mul bändi viimast albumit kuulates tekkinud väikesed eelarvamused. Et esimese albumi produtseeris Jack White ja see rokkis ikka eriti vihaselt. Aga et teise albumi produtseeris ma ei tea kes ja see mind esmasel kuulamisel väga ei vapustanud. Peale seda, kui olime ära kuulanud Von Bondiese esimesed lood, tuli aga ikkagi veenduda, et enne kontserdile minekut on alati kõige targem eelarvamused prügikasti visata. Klubi ukse kõrval võikski siis asuda selline anum, kuhu on suurelt ja selgelt "eelarvamuste prügikast" peale kirjutatud. Kujutage ette, kui palju sellest ometi kasu oleks!

Von Bondiese laivi kirjeldamiseks sobib suurepäraselt üks sõna: see oleks raevukas. Bändi laulja Jason Stollsteimeri massiivselt rokkiv bluesikitarr ja ängi täis vokaal andsid tunnistust, et temas on pauer täiesti säilinud ja Detroidi rockscene`le bänd Helsingis kohe kindlasti häbi ei teinud. Von Bondiese kontsert oli loomulikult kõige rohkem sel õhtul just see, mida rock`n`roll show`ks nimetada võib. Ja karismaatiline Stollsteimer koos bändi naiskitarristide Carrie Smith`i ja Marcie Boleniga juba teadis, kuidas rahvast kaasa elama panna. Von Bondiese ajal rokkis ja märatses just noorem publik eriti ohjeldamatult ja lõppkokkuvõttes mõjus see kõik ehedalt ja spontaanselt.

Festivali lõppedes ei tulnud hetkekski tunnet, et lähipäevil Ruisrockile Hawkwindi vaatama minemise asemel Accelerator`i valisime. Hawkwind tuleb niikuinii omal ajal.