Tänasel tähtsal päeval, kui Eesti Vabariik saab 86. aastaseks, on mul suur au pidada tervituseks üks lühike virtuaalne kõne. Mõnes mõttes on täna ka nukker päev. Kas te olete mõelnud sellele, et me tähistame oma vabariigi aastapäeva taas viimast korda vaba riigina. Järgmisel aastal samal ajal oleme juba Euroopa Liidu liikmed ja kui kauaks, seda ei tea keegi. Minu arust on see koguni pisut õudne. Ma olen siiralt veendunud, et igasugused suurkorporatsioonid (k.a. EL) on kasulikud vaid riiklikele ja majanduslikele üksustele, mitte üksikindiviididele või sotsiaal- ja kultuurivaldkonnale laiemas plaanis.

Ma ei arva, et Euroopa Liit kaitseks meie huve või aitaks mingilgi moel säilitada rahvuslust. Muidugi pole rahvusluse teema tänapäeval üldse enam aktuaalne. Mis rahvusriikidest me rääkida saamegi, kui inimesed on oma olemuselt järjest enam kosmopoliitsed ja peavad oma kodumaaks kohta, kuhu nad oma kohvri on parasjagu erinevatel põhjustel maha pannud. Kõikide suurlinnade üldpilti ilmestavad mitmekesised värviliste inimeste hordid. Katsuge mõnes põhjamaises linnas kasvõi mõnigi viikingilaadne tüüp üles leida - raske! See väide võib kõlada küll pisut natsistlikult ja mõnes mõttes ma seda olengi. Ei ma ei arva, et inimesi tuleks hakata mingite rahvustunnuste põhjal ahjudesse ajama ja ei pillu ma ka turiste Tallinna tänavatel mädatomatitega. Aga ma olen alati olnud uhke selle üle, et olen eestlane (hea küll, mitte alati) ja eelkõige selle üle, et elan Eestimaal. Minul näiteks läheb alati silm märjaks kui ma näen eesti lippu Pika Hermanni tornis või kuulen kusagil meie hümni mängitavat. Teinekord üritan ma oma meeleliigutust peita rämeda irvituse taha, isegi teadmata, miks ma seda teen. (Minu mõttetu püüe sarnaneda massiga.)

Ju ma teen seda põhjusel, et paljud mu sõbrad-tuttavad leiavad, et Eesti on üks mahakäinud riik, kus ei toimu mitte midagi huvitavat, kus elavad mõttetud inimesed ja kus on ülivastik ilm. Lahedaid kultuuriüritusi on siin tõesti vähe, sest majanduslikult ei tasu paljudel kuulsatel välismaistel grupeeringutel siia ronida ja kes kurat üldse teab, misasi see Eesti on. Eestlased on ise ka pahatihti rumalad, õelad, laisad ja ülinegatiivsed. Ilma kohta ei tahaks ma hästi ühtegi paha sõna öelda. Tihti on spekuleeritud teemal, miks eestlased ei võinud olla nii targad kui hõimurahvas ungarlased, kes omal ajal viitsisid mõned tuhanded kilomeetrid lõuna poole kõmpida ja seetõttu elavad nüüd mõnusamas kliimas ja keskkonnas. Meil siin on neli aastaaega ja mina isiklikult naudin neid kõiki, kuigi arvan, et sooja ning päikeselist aega võiks kõvasti rohkem olla. Aga nii või teisiti ei mõtle ma ilmast, kui ma räägin oma kiindumusest Eestisse. Pigem on mulle südamelähedane see koht ise.

Üldlevinud tõe kohaselt seob inimesi peale muude oluliste tegurite ka ühine keelekogemus, millest eriti põhjalikult ja mitme kandi pealt on kõnelenud Masing ja Kapitulinski. Keele füüsiline vorm ja kujunemine, sõnade hulk ja tähendused sõltuvad ühtlasi ka looduslikest pinnavormidest, elutingimustest jne. Kahtlemata, kuid Eestist rääkides ma ei tähtsustaks eriti keelt. Vaadake, me elame ju suhteliselt tillukesel maalapil ja samas on siin igal väiksemalgi paikkonnal täiesti äratuntavad keelelised nüansierinevused. Mitte ainult keelega ei ole asjad sedamoodi.

Võtame näiteks minu lemmikteema tantsu. Kas te teadsite, et niipalju kui on olemas erinevaid kohti, kus inimesed grupis pesitsevad, on ka erinevaid labajalavalsi variatsioone. Seega on minu nägemuse kohaselt Eestis elavaid inimesi vorminud eelkõige koht, kuhu nad on pidama jäänud. Miks öeldakse, et eestlase parim toit on tema naaber? Mina usun, et eestlane tähistab end territooriumiga. Tema isiklik ruum on tema ise ja kõik, kes jäävad sellest väljapoole, ei ole aktsepteeritavad. Need teised on võõrad, nõmedad ja ei vääri paremat elu. Võib-olla sellepärast on eestlased endid ka maarahvaks kutsunud, pidades maad tähtsamaks muudest väärtustest. Näiteks arvavad tänapäevani paljud meist, et suvi või jaanipäevgi on ebaõnnestunud kui kasvõi korrakski maale minna ei saa. Üldteada fakt on ka see, et eestlaste jaoks tähendab ühest kohast teise kolimine meeletut stressi. Ikka minnakse õppima ja tööle parematele jahimaadele, aga kodukoht omab mingit salapärast tõmmet.

Seega seisneb minu jutu mõte selles, et eesti rahvas on kohapaikne rahvas. Ja mina kui eestlane oman patriotismitundeid just tänu oma kohapaiksusele. Kui ma ütlen, et ma armastan Eestit, siis ei mõtle ma Juhan Partsi või Konstantin Pätsi või Eesti Kaitseväge, vaid oma kodukohta Hiiumaal ja Tallinnas. Ma usun ka, et need noored eesti poisid, kes omal ajal ummisjalu Vabadussõtta tormasid, ei mõelnud toonastet Eesti poliitilistest liidritest. Ju nad ikka hoidsid silme ees kitsekesi metsa vahel, karuohakaid põlla pääl, lutsuviskamist järvekaldal, talvist varbakülmetamist vastlapäeval. Tulevad siin mingid võõrad meie õue peale kaklema.

Niisiis kallid kaasmaalased - milleks kiruda valitsust, kadetseda, tigetseda. Nautige parem seda kohta, kus te elate. Ja te hakkate ennast iga päevaga järjest paremini tundma. Head viimast iseseisvuspäeva!