Selleks et saavutada isiklik unikaalne sisekaemus Brasiilia müsteeriumitesse, peaksin ma  ise kohale minema. Aga pole eriti tahtmist. Seetõttu minu andmed Brasiilia kohta piirduvad reisikirjadega.

Näiteks reisikirjaga sellest, kuidas poolakas Arkady Fiedler sõitis enne Teist Maailmasõda laevaga Amazonast mööda täitsa lõppu välja ja siis metsas ringi hulkus ("Kalad laulavad Ucayalis", eesti k. 1965; Ucayali ise jääb Peruu aladele, kuid on Amazonase n.ö otsene pikendus). Vahepeal kuulas, kuidas kala laulab. Nagu selles PVA laulus, mäletate - "Kala laulab kala laulab suuga miks te tapate kalu tapke raisk linde". Metskalkun ja tuukan olidki peamised põmmutamisobjektid Adrian Cowellile, kes põhiliselt pikutas matil koos vendade Villas Boastega Brasiilia geograafilises keskpunktis, Xingu jõe ääres, kuid käis vahepeal ikka jahil ka ja peksis keelt kohalike indiaanlastega. Need indiaanlased olid muidu sõbralikud, aga kogu aeg tuli ette vaadata, et nad sulle kaikaga kuklasse ei koksaks ("Džungli südames", eesti k. 1968). Valgeid rändajaid ja töölisi langes seal nagu loogu. Mitte paha pärast, indiaanlastel oli lihtsalt tihti vaja oma õngekonksude tagavarasid ja muud varustust täiendada.

Ja siis sakslane Wustmann, kes külastas kaaslastega Brasiiliat viiekümnendate lõpus ja kirjeldas kõike ainult ülivõrdes. Muide, iidne Eesti nali on see, et vaimustusse sattunud sakslane (antud juhul turist) karjub "ahvi söön! ahvi söön!" (pro ach wie schön). Selle peale vanad eestlased naersid nii et kõht kõveras. Lollakad sakslased. Võiks arvata, et brasiillased ka muigasid natuke, kui kibekiiretest neljakümnendatest väsinud korrektses vormirõivastuses Inge, Günther ja Erich 1958. aastal Brasiiliat inspekteerima saabusid.

David Byrne (ex Talking Heads) võib end pidada samuti kui mitte just maadeavastajaks, siis igatahes brasiilia muljete maaletoojaks, nagu eelmainitud reisikirjanikudki. Tema tõi uuesti Euroopasse Os Mutantes'i S~ao Paulost. Nimelt David Byrne oli jõukas caraiba, kellel jätkus raha ka isikliku plaadifirma Luaka Bop tarvis. 1999. aastal ilmus selle märgi all OS Mutantes'i best-of kogumik "Everything Is Possible", mis (taas)tutvustas tol hetkel suhteliselt unustusehõlma jäänud Brasiilia psühhedeelse rocki kollektiivi.

Sellesama reliisiga kohtusin ma hiljuti poes ja kogemata ostsin selle ära, eelkõige seetõttu, et polnud kunagi bändi muusikat kuulnud. Muidu ma best-of plaate eriti ei armasta ja see, et plaadi esikaanele oli kirjutatud "Best of Os Mutantes" oleks pidanud olema selge vihje. Ent mina kinnitasin endale, et see tähendab hoopis, et tegu on parima albumiga OS Mutantes'i diskograafias. Usun, mida tahan uskuda, eksole.

Muidugi eksisin. 14 looga plaat hõlmab ajavahemikku 1968-1972, mõningase rõhuasetusega 1968. a debüütalbumil "Os Mutantes". Raske on lahti saada muljest, et kogumiku valikut on natuke tuunitud hüpoteetilise Euroopa kuulaja kõrvade jaoks, kes ootab Brasiilia bändilt loomulikult vinget lääne rocki ja brasiilia traditsioonilise muusika kokkumängu. Eriti just uuemates lugudes domineerib just nimelt traditsiooniline latiinovärk (El Justiciero nt), olgugi et mõnikord on tegemist paroodiaga (Cantor de Mambo). Siinkohal on minu enda ootused ilmselt veidi ebaadekvaatsed, sest mind ennast huvitas eelkõige see, kuidas psühhedeelne rock 1968. aastal - mis oli psychi kõrghetk üle kogu maailma - Brasiilias juuri ajas. Muide plaadi kaaskirja kohaselt ei olnud Os Mutantes esialgu väga suured brasiilia rütmide austajad.

Os Mutantes seondub ikkagi enamasti eelkõige sellega, et nad segasid kohalikku muusikat ja läänest imporditud psühhedeelseid eksperimente. Kuidagimoodi jõudsid kohalikud intelligendid nimelt järeldusele, et kultuuri tulebki sisse tuua, seda laenata, tõlgendada ja kasutada, nii mis jaksad. Ise nimetasid nad seda antropofaagiliseks lähenemiseks. Ehk siis võõrmõjud tuleb sisse süüa, läbi seedida ja siis väljastada. Selline vana hea saiategemise meetod. Tulemuseks Tropicalismo liikumine ja muuhulgas ka Os Mutantes'i debüütalbum 1968. aastal.

Siinkohal tuleks märkida, et rahvamuusika vältimatu mõju ladina-ameerika rockile ei peaks olema sugugi enesestmõistetav - briti invasioon leidis kuuekümendate keskpaiku aset ühtemoodi nii Ameerikas, Eestis kui Ladina-Ameerikas ja tulemuseks palju Rolling Stones'ist ja Beatles'ist mõjutatud kollektiive, kes püüdlikult ägedamate lääne bändide lugusid järgi tegid. Ilma igasuguse rahvamuusika mõjuta. Los Saicos Peruust on üks tuntuimatest, aga põgusalt olen tuttav ka "Urugai invasiooniga", mis tähistab kuuekümnendate hetki, kui Uruguai biitansamblid Argentiinat vallutasid (oli KO-l isegi üks CD sellel teemal, aga bändi nimi ei tule meelde praegu).

Samas ei olnud 1968. aasta Brasiilias enam selline lihtne entusiastlik aeg. Ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et kuuekümnendate alguses olid terminid "Brasiilia" ja "progress" igas reisikirjas sama lahutamatud nagu sukk ja saabas. Brasiilia lihtsalt arenes nii enneolematu tempoga, seejuures pakkudes uut ja huvitavat ka ühiskondliku elukorralduse aspektist - nii Cowell kui Wustmann nendivad imestades, et Brasiilia, see on riik ilma rassivihata. Selle arengufaasi sümboliks on ilmselt tolleaegse presidendi Kubicheki poolt 14 kuuga kõige sügavamale sisemaale sirtsusohu rajatud pealinn Brasilia 1959-1960. aastal. Cowell, kes võttis osa retkest Xingu jõele, osutuski üheks väikeseks mutrikeseks progressi võidukäigus. Nende ekspeditsiooni ülesandeks oli nimelt rajada lennuki maandumisrada Brasiilia geograafilisse keskpunkti, mis pidi sümboliseerima, et iga Brasiilia punkt, ka kõige sügavam Amazonase sünklaan on vahvale Brasiilia rahvale kättesaadav. Sellisesse edasipüüdlikusse konteksti sobitub ka läänest tulev muusika, eriti "Briti invasioon" suurepäraselt.

Aga 1968. aastal olid juba teised ajad,  elu läks süngemaks ning konservatiivselt meelestatud sõjavägi võttis vaikselt, kuid kindlalt valitsusohjad üle. Samas olid üliõpilased muutunud aktiivsemaks (vasakpoolsed, loomulikult) ja toimus rida kokkupõrkeid sõjaväe ja noorte vahel. Ja mis puutub muusikasse, siis 1968. aastal oli maailmas kätte jõudnud psühhedeelse rocki kõrghetk (Sgt Pepper, eksole).

Seetõttu on selge, et Os Mutantes, keda mõjutasid-õpetasid tolleaegse Brasiilia kõige hullumeelsemad kunstiinimesed, kes võtsid südamesse teksti "Kannibalide manifest" ning kelle loometee algus kattus noorsoo poliitilise aktiviseerumisega, ei olnud mingi lihtne koolipoiste rockansambel, vaid suurte ambitsioonidega tõelises helinäljas vaevlev psych-grupp. Ja kui nad stuudiosse jõudsid, ei hoitud end tagasi. See, milleks muutus traadibändina alustanud Os Mutantes oma debüütalbumi salvestamise lõpuks, on päris hoomamatu. Seda ei seleta ainult lääne mõjudega. Seda peab ise kuulama. Need 1968. a lood on jäetud millegipärast kogumiku lõppu, ja plaat algab uuemate, mitte nii segaste salvestustega. Nii et alustage tagantpoolt. Jah, see esimene album tasub siiski üles otsida.

Teisest küljest jällegi, oleks raske ette kujutada, et Os Mutantes oleks niivõrd abstraktset helipilti saanud järgmistel albumitel uuesti rakendada, ilma et see mõjunuks enesekordusena. See on natuke justkui Cowelli džungli keskele augu tegemine - kui see on valmis, siis on päris suur nõutus, mis edasi. Vähemalt selle kogumiku põhjal on raske öelda, et Os Mutantes'il oleks oleks pärast debüütalbumi valmimist olnud selge plaan, kuidas edasi minna. Selles mõttes on uuemad traditsioonilised lood üsna loogiline resultaat.

Igatahes on aeg plaadi helid muutnud samavõrd aegunuks (sest selliseid psühhedeelseid heliväänutamiskatseid sai teha ainult paar aastat, enne kui see ilgelt ära tüütas) kui ka unikaalseks (sest nüüd kõlavad need ammukadunud helid jälle huvitavalt). Os Mutantes ei unusta siin kordagi end soleerima/improviseerima/jämmima - vähemalt mitte kauaks, enamus lugusid on alla 4 minuti pikad (psühhedeelikute kohta muljetavaldav napinoodilisus) ning seetõttu jääb album üldjoontes kergesti läbivavaks. Elektrikitarri on üllatavalt vähe, aga see mis on, mõjub. Kuuekümnendatele tüüpiliselt punnitatud laulustiilile pakub teretulnud vaheldust Rita Lee naisvokaal.

Täpsemalt on aga jällegi raske kommenteerida, sest aeg, koht ja inimesed on niivõrd kaugel, teisel kontinendil ja rohkem kui 40 aastat tagasi. Samuti puudub mul täielikult huvi bossanova, samba või mis iganes muu ladina-ameerika muusikastiili vastu. Nii et mul pole lootustki sellest muusikast aru saada. Siiski tundub mulle, et ma eelistan Lõuna-Ameerika biiti/garaazhirocki Os Mutantes'i muusikakannibalismile. Ja neile mõlemale lugusid Xingu indiaanlastest. Õige pisut, aga ikkagi.

PS Soovitan igatahes nii Os Mutantes'i kogumikku kui ka Adrian Cowelli raamatut. Boonusena aitavad Cowelli kirjeldused  looduslähedasest elust vihmametsades saada üle ka Avatari tekitatud iiveldusest.

Pildid on pärit Erich Wustmanni raamatust "Weiter Weg in Tropenglut", kirjastatud Leipzigis.

"Selle tuhmil pinnal kiiskasid gooti tähed: Dr. T. Pajuoks."

On üks mees, vist juba keskeas. Tema nimi on doktor Pajuoks. Tal on kolm last ja filmistaarist naine, kes on kogu aeg võtetel. Õhtul tuleb ta töölt koju, kantseldab oma lapsi ja teeb süüa. Ise teeb süüa - ahhetavad teised mehed. Kui toit on valmis, lapsed söödetud-kasitud ja lõpuks magama pandud, istub ta sügavasse tugitooli. Kapist on ta võtnud džinnipudeli ja purgi greibimahlaga.  Nüüd segab ta endale igaõhtuse kokteili. Seejärel ta lõõgastub. Ent ta on ka praktiseeriv psühhiaater. Seega mõnikord tuleb tema juurde õhtuti abiotsijaid, haigehingelisi inimesi. Siis võtab ta suure lonksu džinni ja uurib, kuidas on lood hädaliste sugueluga.  Pärast viib ta patsiendi voodisse ja hüpnotiseerib ta ära. Põhjendus on, et hea peatäis und tervistab. See mees elab seitsmekümnendate alguse Nõukogude Eestis. Kohata võib teda Mats Traadi jutustuses "Türgi oad" (1976).

*

Telliskivi tänaval tegutseb teater Oma Lava, kes etendab aeg-ajalt selle jutustuse põhjal valminud lavastust "Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi". Etenduse/jutustuse sisu hästi lühidalt: traktorist Ollimar Arvik (wtf nimi, eksole) tuleb maalt linna, et õppida inimestega suhestuma. Otsib abi dr Pajuoksalt, seejärel kohtab üht vaimsete huvidega kriitikuneiut Dianat. Lõpuks läheb maale oma naise juurde tagasi, Diana järgneb talle ning tema eeskuju ning mõjutamise abil kasvab väikestviisi ümber. See tähendab, et hakkab jälle sööma. Samuti hakkab lapsi ja remonti tegema.

Soovituste järgi pidi olema tegemist üsna naljaka etendusega - mis ei läinud küll kokku minu ettekujutusega Mats Traadist (või eesti kirjandusest laiemalt). Aga oli jah, üsna naljakas. Muhe ka. Takkajärgi tundub, et see oligi kõige suurem puudujääk, sest raamatukogust laenatud raamatut "Irdinimene/Türgi oad" lugedes selgus, et "Türgi oad" ei olnud originaalis eriti muhe. Samuti polnud ta algselt ka vaffa "Silueti" ja "Horoskoobi" esteetikast kantud vaatemäng. Muidugi oli suur üllatus, et Mats Traat ei olegi maailma kõige tõsisem mees. Ent tema huumor on selline hiiliv, närvipingest ja kolhoosimaastikest vaevatud tegelaskujude vahele ära peidetud. Mõnikord ei tea, kas nutta või naerda. Lavastus andis selle koha pealt selged suunised, et tuleb naerda ikka, aga kui jutustust lugeda, siis saate aru, et mõni asi oligi tõsiselt mõeldud. Tõsisemalt kui esmapilgul tahaks tunnistada.

Ja Dr Pajuoksast, kes jutustuses Arviku maailmavaadet oluliselt mõjutas (kuigi veidi varjatumalt kui Diana), oligi etenduses järgi jäänud vaid osavõtlik pilk ning mõned küsimused vaimse tervise ning suguelu olemasolu teemal. Lisaks limpsis ta rohkem mett kui džinni.

Teine üllatus oli see, et kui kõlas peategelase nimi Ollimar Arvik ja jutt kiskus karteripõhjadele ning hiire rattaroopas lömastamisele (ärge küsige), siis kõik tuli väga tuttav ette. Samas on mul elus läbi loetud Mats Traadi raamatute arvestus ranges ordnungis - neid oli kaks ("Tants aurukatla ümber", "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga"). Mitte kolm. Ometi tundusid need karteripõhjad tuttavad.

Nimelt "Türgi oad" (1976) on järg jutustusele "Irdinimene" (1967). "Irdinimene" on kirjutatud hoopis teisel ajal ja tegevus toimub kolhoosis, Mats Traadi jaoks hoopis ootuspärasemas keskkonnas. Arvik on siin noor oivikust traktorist, kes on natuke sisse võetud agronoomipraktikandist Elna Saarlepast, kuid nende ühteheitmist takistab linnavurlest telerežissöör Selmar (mida nimi) Ükspuu, kes sõidab pohmas peaga Ollimari traktori uppi ja lõpuks lüüakse traktoristil filmitegemise käigus peaaegu silm välja. Sihuke kolhoosidraama siis. Aga suguelu takistab ka see, et Ollimar kogu aeg juurdleb elu mõtte jne üle. Ja elu mõte on tema arust töötegemises.

1969. aastal ilmus Uno Lahe "Paroodi-koodi-oodiaid", milles läbi tõmmatud said nii noored kui vanad literaadid. Sealhulgas meie Mats ja team "Irdinimene". Ma muidu Lahe loominguga väga tuttav ei ole, aga need paroodiad on kohati päris lahedad ja olen neid korduvalt lugenud.

" Sügisel veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale. Kui enesekindel žest! Lubage küsida - kuhu jäävad elevantide hinged? Nad moonduvad pastasulepeaga kirjutatud telefoninumbriteks, ununevad ridiküli põhja, tubakapurused nagu ždenek Prziczebuiscky huuled suures plaanis (võrdle Ingmar Bergmani filmiga "Maasikavälu"!)"
- Urho Talleke, "Elu võimalikkusest VI kursusel"

"Ka mina avastasin Julie Christie New Wellingtoni ennelõunase seansi poolhämaruses. Ta särab mängides nagu läbipaistvas öö-särgis Lõuna-Rist. Kui kaua see säramine kestab, oleneb särajast, säristajatest, helenduse erakordsuset, särkide tagavarast ja sellest, mida säristaja oma lavastajaga peale oskab hakata.  Nii on neil - Sex! Nõks! Poks! Aga meil on "Sina, minu Aeg" - nailonrevüü õpetlike ilulugemistega."
- Wolmar de Ansop "Kivi-Mähelt Maailma otsa: XXIV Julie Christie'ga Lõuna Risti all"

Ma arvan, et just see tõsine noot, mis hoolimata absurdsetest karteripõhjadest ja mõrvatud hiirtest Traadi "Irdinimeses" kõlama jäi, ajas Onu Thali elevile. Niisiis leiab siit kellegi Mait Pintvaadi teose "Malmmees". See on üsna kobe kokkuvõte "Irdinimesest", olgugi et vaid poolteist lehekülge pikk. Lisaks on raamatus ära trükitud ka kaks retsensiooni.

"Nollimar Tõlwik, stressist hõivatud edumeelne mechanical engineer, asub vastorganiseeritud sovkozi wildwestlikul taustal psühhoanalüüsima oma senist sensiviteeti: tema alateadvus vabaneb teda varem ahistanud caterpillar-tractori-carteripõhjade müsteeriumist. Sic! - utilitaarse maailmamudeli kollaps! Dostojevskiliku kõikeandestatavusega laseb ta TV sadistlikul operaatoril endal isegi silma peast eksratsioneerida (to plough out). Jätkuvasti huvipakkuvalt degenereerub peategelase armusuhe (sex life), vaata - perverssuseni viidud puritanistlik meditatsioon võõrandusprobleemidest voodiserval, kus absoluutselt midagi ei toimu. (Ilmne Zen-Budismi mõju!)"
- Prof. Hiawatha Karuvalds-Lacplesis. "Books And Broads". Literary Quarterly. Simpleton University Edition, Old Centucky DC, 2002.

Teise arvustuse kirjutas esteetikateaduste kandidaat Modest Botškarjov-Tara: "Autori esimese pikema jutustuse (liritsheskaja povestj) generaalseks teemaks on linttraktori ZTZ karteripõhjade tootmise tähtsus nii üldriiklikust kui üldinimlikust vaatevinklist vaadatuna".

Hmm, ma ei valeta, kui ütlen et sellest paroodiast ja libaretsensioonidest oli mul "Türgi ubade" lavastuse vaatamisel palju abi, ja tegelikult on Lahe naljasoon tabanud Traadi raamatute olemust paremini kui Erki Aule lavastus. Muidugi, Lahel oli võimalus kirja panna oma nägemus "Irdinimesest" vahetult pärast algupärandi valmimist, samas kui Aule peab lähtuma helgest nostalgiast mõjutatud tagasipilgust kaugetele nõukaaegadele.

*

Siiski, kõige rohkem huvitab mind dr Pajuoksa saatus ja see, kuidas juua igati tasakaalustatud elus õhtuti džinni greibimahlaga. Psühhiaater Dr Pajuoks meenutab mulle repo man Budi 1984. a Alex Coxi tehtud filmist "Repo Man". Bud ei tarbinud küll džinni, vaid speedi ja laste kantseldamise asemel varastas ta liisinguautosid. Aga mõlemad elasid oma elu mõtestatult ja oskasid neid elu õppetunde ka kenasti selgitada.

Dr Pajuoksal oli alati hüva nõu varuks: "Aga ega jutt ole veel tegelik seks, pigem vastupidi. Terve elujõuline mees ei räägi, vaid tegutseb."

Ja Bud? "What do you know? An ordinary person spends his life avoiding tense situations. A Repo Man spends his life getting *into* tense situations." Muidugi, ta ütles veel palju asju. Ja tegi palju speedi.

Õppinud mehed, igatahes.

See, kes kaevab liiga pikalt raamatunimestikes, võib mõnikord ka petta saada. "Shadows Over Baker Street" on 2003. a ilmunud antoloogia lühijuttudest, mis ristavad omavahel HP Lovecrafti Cthulu-müütose ning AC Doyle'i Sherlock Holmesi deduktsioonimeetodi. Esmapilgul ebatõenäoline kombinatsioon ja mitmel autoril ongi kõvasti higistamist, et mingi enam-vähem loetava jutuga maha saada.

Üks kõige jubedamaid elamusi läbi aegade oli siis, kui ma nägin lapsepõlves esimest korda venelaste TV-versiooni Baskerville'ide koerast. Pärast seda kartsin pimedust - aastaid ja aastaid. Nagu mäletate, polnud filmis õuduskoera eriti kusagil näha, ainult pahaendelist ulgumist kostus mõnikord nõmmelt. Niipea kui koer esimest korda ulus, olin vupsti vanaema süles. Jajah, sellest filmist jäid armid kogu eluks.

Täpselt samamoodi ehitas mitu juttu üles ka HP Lovecraft. Hästi pikk ja hoolikalt koostatud sissejuhatus - vahepeal keegi ikka ulub ka, nii et midagi justkui toimub - ja siis alles kõige lõpus ilmub välja mingi hirmus elukas. Ja jutu õnnetu peategelane saab sihukese ehmatuse osaliseks, millest ta kunagi ei toibu - täpselt nagu mind kunagi kuri TV-koer ehmatas.

Seetõttu ei saa päris nõustuda arvamusega, et Lovecrafti lõputu ja nimetamatu õuduse ning AC Doyle'i detektiivijuttude vahel puuduks üldse mõistlik ühenduslüli. "Baskerville'ide koer" - aga ka miks mitte AC Doyle'i mitmed teised Holmesi-jutud - räägib just sellelaadsest seletamatust õudusest, mis närib lugejat kogu jutu vältel, kuni lõpuks lahendus asjasse selgust toob. AC Doyle'ile meeldis samuti kurjakuulutavat meeleolu luua, nagu tol ajal detektiivkirjanikud üldse armastasid. GK Chesterton ("Isa Brown") kirjutas terve artikli sellest, kuidas enne mõrva juurde asumist tuleb ümbrust võimalikult pahaendelist muljet jätvalt kirjeldada. Vaatab Chesterton'i tegelane aias näiteks puud ja juba hakkabki lämmatama ning oksad justkui hakkavad kägistama ja nii edasi. Tavaliselt jätsin Isa Browni lugudes esimese lehekülje lihtsalt vahele.

Igatahes et minu jaoks oli see antoloogia eelkõige ideaalseks võimaluseks saada üle väikesest pettumusest, mis jäi pärast "Baskerville'ide koera" kulminatsiooni saabumist - see ei olnudki põrgukoer, vaid fosforiga ületõmmatud pirakas vooster. Tige küll, aga ikkagi vaid koer. Ülim õudus kaotab mõnevõrra oma ülimuslikkusest, kui sa võid teda nimetada sõnadega "kutsu", "aua", "muri", "pontu" jne.

"Shadows Over Baker Street" kaldub jällegi teise äärmusesse ja lugeja saab kiirelt üleloomulikkuse üledoosi. Torkab silma, et kogu antoloogia on rohkem Sherlock Holmes'i seiklused Lovecrafti maailmas, kui vastupidi. Nimelt mitte ükski kirjanik ei ole oma jutu puändi väljamõtlemisel kasutanud "Baskerville'ide koera" stiilis lahendust - et tegelikult midagi üleloomulikku ei olnudki, vaid tegu oli kriminaalide sepitsustega. Aga ei - vorstinäljas koera asemel vupsab alati kusagilt välja Necronomicon või mõni muu üleloomulik objekt ja sellega jutt lahendubki ning Holmesil jääb ainult nentida Cthulhu võimu ülimuslikkust. See ongi juttude suurim häda, et puudub igasugune üllatusmoment, vaid deus ex machina (ja selle olemus) on liiga hästi ette teada ja lugeja ainus rõõm on mõistatada, kas Cthulhu-müütos tuleb ja lööb platsi puhtaks novelli viiendal või kümnendal leheküljel.

Kuna Holmes oma detektiivivõimeid seetõttu eriti rakendada ei saa, polegi ime, et paljudele kirjanikele oli ta rohkem tülinaks, ning päris mitmes jutus Holmes'i seetõttu üldse ei leiagi. Liiga piiravaks osutus ilmselt ka Holmes'i maailm laiemas mõttes - tegevus on tihti viidud Inglismaalt mujale, samuti on kaasatud muid asjasse mittepuutuvaid tegelasi (HG Wells, Carnacki).Tähelepanuväärne on asjaolu, et kriitikute poolt üldiselt kogumiku üheks parimaks hinnatud jutus "Tiger! Tiger" (autor Elizabeth Bear) puudub üldse igasugune side AC Doyle'i maailmaga, väljaarvatud see, et kaks tegelast on samade nimedega kui kõrvaltegelased Sherlock Holmes'i lugudes (Irene Adler ja Sebastian Moran).

Kogumiku kõige kuulsam jutt on Neil Gaimani "A Study In Emerald", mis oli kirjaniku veebilehelt tasuta allalaetav ja pärast mille läbilugemist tunduski mulle - ekslikult - et tegu võiks lugemisväärse raamatuga olla. Jutt võitis isegi mingi auhinna. Ma ei tahaks öelda, et ma olen Gaimani fänn, küll aga tunnistan, et olen tema püsilugeja (sellest ehk mõni teine kord) ja pole eriline uudis, et Gaiman ongi selline mees, et kui keegi antoloogia jaoks midagi küsib, siis ta kribab kohe valmis midagi. Halvimal juhul väikese poeemi, paremal juhul mõtleb ikkagi mingi süžee välja ja kirjutab jutu. "A Study In Emerald" ongi selline väike ad hoc valminud uudisjutt, mis ei kuulu küll tema suurimate õnnestumiste hulka, aga piinlik ka lugeda pole. Gaimani kiituseks pean veel märkima, et enne kirjutama hakkamist oli ta natuke siiski asja üle järgi mõelnud. Sest enamik kirjanikke siin pikalt ei jokuta, vaid hakkavad kohe ohtraid õudusi paberile laduma.

Praegu üritan meeleheitlikult meenutada, milline lugu siin raamatus mu isiklik lemmik võiks olla, aga kõik novellid koonduvad mälus ühtlaseks mudruks. Arvatavasti oleks kogumik olnud palju köitvam, kui sealt oleks pooled jutud välja visatud. Võib-olla ma olen liiga kriitiline, sest eks selline kunstlikult ellu kutsutud antoloogia (helistad kõik tuttavad kirjanikud läbi ja nuiad neilt kaastööd) ongi sihuke koht, kus kirjanik võib väheke lõdvema randmega kirjutada ja natuke pulli ka teha. Tegelikult meenub hoopis Alan Moore'i "What Ho, Gods of the Abyss?", Jeeves & Woosteri aineline Cthulhu-teemaline pala, avaldatud "The LoEG: Black Dossier" kogumikus. Samuti on Neil Gaiman kirjutanud ühe päris vahva Lovecrafti-teemalise jutukese "Shoggoth's Old Peculiar", kus väsinud teeline satub rannakülas ebainimeste pruulitud kanget õlu jooma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuigi "Shadows Over Baker Street" idee oli hea, ei tasunud see ilmselt teostamise vaeva.  Kuid AC Doyle ise, oleks - ei mingit kahtlust - võinud sel teemal päris põneva jutu kirjutada.