Mõnikord kõrvus undab. Põhjuseks on vererõhk, õhurõhk, mööda sõitev troll, The Who või midagi samalaadset.

The Who 1967. a album "The Who Sell Out" algab eriti kõva psych-rockilise muusikapalaga "Armenia City In The Sky" ja kui ma seda köögis makist kuulasin, siis tundus see mulle väga mõnus pauerpop, kus kitarrid laulu taustal vinguvad nagu kuulid Texase lindpriide spordipäeval. Tähele tuleb panna, et "The Who Sell Out" on mul klassifitseeritud kui köögimuusika, ehk ma kuulan seda saateks särisev vorst, virisev laps ja kolisev pann. Nii et volüüm on keeratud kõvaks, tähelepanu on mujal ja heliliste finesside üle võivad arutleda pigem mu naabrid, kelle muusikalisse haridusse ma kahtlemata tänuväärse panuse annan.

Aga hiljaaegu panin kõrvaklapid pähe ja (taas)avastasin oma sügavaks üllatuseks asjaolu, mis mul enam-vähem täielikult on ununenud - kuuekümnendatel leiutati stereo ning kanalite jaotus vasakuks-paremaks oli muusikute jaoks sama meeldiv üllatus kui teadlasel, kes avastab et kõik mootorsaemõrvarid on vasaku- ja kõik nailonsukakägistajad paremakäelised. Täielik läbimurre ja uued perspektiivid, teisisõnu. Ja kindlasti vajalik leiutis - on ju inimesel tõesti kaks kõrva. Mitte nagu 5.1 (või 7.1 või mis see standard on hetkel) heli - kui jumal oleks tahtnud et me surround sound'i kuuleme, oleks meil 5 kõrva. Aga ei ole.

Nii et "Armenia City In The Sky" ühest kanalist kostab ainult rütmikitarr ja vaikne laul ning teisest kanalist kostab vali laul ning tagurpidi mahamängitud kitarriulumine, mis kõlab nagu Serengeti rahvuspark öösel. Selle helijaotuse tagajärjel hakkavad kõrvad meeleheitlikult pidepunkti otsima, kuid loomulikult asjatult ning esialgu paneb see su aju ahastama, aga mõne aja pärast juba natuke kaasa elama. Muhedast pauerpopist on saanud pähepuuriv psühhedeelia, nii et kuulaks justkui hoopis mingit teist muusikapala.

Sellest kontseptsioonist nimega "stereo" olen ma muidugi ka enne kuulnud, ja põhimõtteliselt ka teadlik, et paljud kuuekümnendate plaadid ilmusid esialgu monos ning et mitu kanalit tähendaski mõne bändi jaoks põhiliselt seda, et ühest lasti muusikat ja teisest laulu. Nii et kui laulukanali maha keerad, siis saad karaoket laulda. The Ramones'i "Beat On The Brat" on muide selline lugu.. karaoke-laulmist takistab ainult see, et sõnu on kole vähe. Aga järgmine kord Rancho Saloonis (kui see on ikka olemas veel), kes teab...

Aga tänapäeval see pole nii oluline teema, sest niiväga palju sihukest lihtsameelset vasak-parem mängu ei tehta. Eriti väheoluline on see garaazhipungis muidugi, kus mono ja teaduslik-tehniline revolutsioon on endiselt sünonüümid.

Aga kuuekümnendate muusikas on see mono-stereo küsimus märkimisväärsem. Ka mitmetel teistel tolleaegsetel plaatidel kipub heli siia-sinna vasakule-paremale ujuma ja mõjub mõnikord kaunis segadusttekitavalt, eriti kui kuulata mingit suvalist vinüülirippi. Või ongi albumitest eraldi mono- ja stereoversioonid. Ma ei räägi siin puhtast psühhedeelsest produktsioonist, kus kõik peabki sassis olema nagu kört-pärtli särk, vaid kuuekümnendate teise poole rockmuusikast laiemalt.

Seetõttu olengi nüüd isiklikult ja paljakäsi päästnud kriisist plaaditööstuse, sest tellisin inglise Amazonist tervelt neli The Kinksi plaati (need olid küll odavad ka), et saabuks selgus selge heli näol ja õudne saundinöök lõpeks. Sest mu praegused eksemplarid on igati sita heliga. Ja "The Kinks Are The Village Green Preservation Society" plaadilt on kolmandik lugusid puudu. Mingi ameerika reliis või ma ei tea mis siis. Neil uutel The Kinksi CD-albumitel ongi enamasti korraga peal nii mono- kui stereoversioonid lugudest.

"The Who Sell Out"-iga on õnneks asjad selged, CD on täiesti stereo. "Armenia City In The Sky" ja "I Can See For Miles" on esmaklassiline pauerpop ja - no põhiline on ikka see, et meloodiad läbi kogu terve plaadi on esmaklassilised - "Mary Anne With A Shaky Hand", "Odorono", "Our Love Was" panevad end kuulama. Seepärast ma ei hakkagi liialt nurisema, et plaadi kogumulje on minu jaoks uimasevõitu ning laul ei ole päris minu maitse. Laulja, ära ulu nii palju. Muidu hunt äkki tuleb. Ja proto-rockooper "Rael" on õnneks jäetud plaadi lõppu, nii et CD võib juba enne selle algust kinni panna ja hüüda üle pottidest-padadest auruse köögi Oskar Lutsu sõnadega:

"Oleks mina kuulnud kui sind tehti
oleks mina hüüdnud ärge tehke!"

Järeldused: "The Who Sell Out" pole just mu parim sõber, aga kuulata võib küll. "Tommy" jääb minust esialgu siiski puutumata.

Elas kord ennemuistsel aal ja imetabasel maal Rõõmus Stan, kes kõlgutas vikerkaare peal jalgu ja vahtis igal õhtul kuud. Ükskord aga (ja sel hetkel hakkavad kitarrid väga lahedat kurjakuulutavat häält tegema, nii et minu jagamatu tähelepanu on tagatud) avastas ta, et kuu on ära varastatud. "Blow your cool, man", torises imedemaa Stan ja läks kuud taga otsima, vastu erakordsetele seiklustele ja põnevatele sündmustele. Või nii ta vähemalt arvas.

Tegelikult kohtus kärbsega. Kes soovis ampsu Stani pirukast. Mis oligi kogu seiklus põhimõtteliselt.

I'm so hungry I could die
But I wanna be a living fly

Hahaha. Geniaalne. Lapsik või vahetu, vahet pole, eks ole. Lihtsad riimid ongi pahatihti kõige löövamad.

"Ogden's Nut Gone Flake" on ansambli The Small Faces "kontseptuaalne" album 1968. aastast. Plaadi A-pool oli täidetud tavapärase pop-muusika programmiga (mis võtab eeskuju kõigest heast, mida selleks ajaks rockmuusikas leiutatud oli) ja teisel poolel loeb Stanley Unwin oma patenteeritud pudikeeles üsna ajuvaba muinasjuttu Stanist, mis vaheldub väikeste muusikaliste etüüdidega. Üldiselt pakub plaat palju avastamisrõõmu, ja aitab edukalt põrmustada minu eelarvamusi kuuekümnendate briti bändide osas. Biitmuusikaga pole siin enam mingit sidet. Ja see et tegu on kontsept-albumiga, ei suuda kuidagi muusikat hävitada. Viimased pool aastat olen seda kogu aeg kuulanud, vaheldumisi "The Kinks Are The Village Green Preservation Society"-ga.

Plaadi ostsin rahva raamatust, muide. See maksis mingi 100 krooni ainult, seejuures on see pilgeni boonuslugusid täis. Siin tuleb muidugi säilitada kriitilist meelt ja esialgu kuulata ainult albumimaterjali, sest vastasel korral lahjendavad arvukad lisalood originaalalbumi mõju, mis oli ju algselt vaid 12 lugu pikk. Aga lisalugude seas on terve hulk Small Faces'i hittsingleid, mis näitavad ansambli edetabeli-võimekust ja paraku kohati ka seda, et aega-ajalt olid nad võimelised produtseerima üsna närvesöövat ibinat.

Üldse, kärbselood on head lood - The Crampsi versioon "Human Fly'st" oli ja on senia jani mu absoluutsete lemmiklugude seas. Samuti The Wire laulis sellest, kuidas ta on "fly in the ointment". Kärbseteema ei vea alt.

Kuuekümnendate garage ja psych käivad kokku kui sokk ja saabas, sest vanadel halbadel aegadel ei olnud bändid veel nii täpselt oma stiili määratlenud ja mängisid seda, mis parajasti meeldis. Ja sõid neid uimasteid, mis parajasti meeldisid, mis ka tulemust mõjutab loomulikult. Nii et "Nuggets" kogumike pealt võib leida puht psühhedeelse renomeega ansambleid ja iga psühhedeeliakogumiku peal on mõni garaazhibänd. Kas Blues Magoos või - enamasti - 13th Floor Elevators, kel õnnestub võrdse menuga mõlemas leeris esineda. Aga nii ongi huvitavam.

Aphrodite's Child, Kreeka habemed

Mojo ajakirja lisana ilmunud "Heavy Mod" on ausalt öeldes eriti otsitud kontseptsiooniga plaat ja isegi Mojo kohta nõme selgitav tekst vahelehel tunnistab üsna avameelselt, et ega need siin enamuses erilised modi-lood pole.

Aga õnneks lõpptulemus on väga okei kuuekümnendate psych-mõjutustega rocki kogumik. Just rõhuga rockil ja kitarrimängul, sest psühhedeelset unistamist leiab siit plaadilt märksa vähem.

Parimaid lugusid ongi natuke raske välja tuua, sest väga ühtlane plaat on. Mõnda lugu olen enne kuulnud ka, aga kuna kuuekümnedate rocki osas olen võhik, siis on enamik täielikuks uudiseks. Ühel või teisel moel torkasid silma ja katkusid kõrva:

Caravan "Place of My Own" - alati olen arvanud, et tegu mingi vaikse progegrupiga, aga näe - täitsa kõlav lugu.

Deep Feeling "Pretty Colours" - ongi arvatavasti lemmiklugu siin plaadil, mis on äärmiselt moodsa kõlaga, sest loomulikult on kaasaegsed bändid kuuekümnendate saunde kõvasti vuuki pannud. Tegu oli ühe-loo-bändiga paraku.

Deep Purple "Emmaretta" - ma teadsin küll, et Deep Purple alustas juba enne II maailmasõda vms, enne kui nad heviks kätte läksid, aga ühtegi lugu kuulnud polnud. Emmaretta on täitsa lahe kuuekümnendate keevitamine, kuigi plaati selle loo põhjal vast veel ei ostaks. Eriti kui plaadi nimi on "The Book of Taliesyn", mis on lihtsalt jama nimi, võta või jäta.

The Creation "How Does It Feel" - ainult kurt ei kuule, et nad on selle loo puhtalt Oasis'e käest varastanud. Ei, oot.

Aphrodite's Child "The Four Horsemen" - Demis Roussos ei ole mees, keda ma iialgi oleks rockansambli lauljaks pidanud, aga näe 1971. aastal salvestas tema bänd plaadi "666" ja sealt pealt tuli see väga veenev lugu, mis eelkõige räägib hobustest, aga mitte maailmalõpust, vähemalt minu meelest. Lisaks on siin vist veel Vangelis kusagil klahve tallamas.

Blossom Toes "I'll Be Late For Tea" - Teejoomise lood ei ole minu meelest tõsiselt võetavad. Küll aga enamasti väga kaasakiskuvad, nagu The Who "What's For Tea" ja The Woggles'i "Sweet Tea" (tegelikult küll SWEEEET TEEEEA!!")

"Päris" garaazhibände leiab siit kaks - Texase sõltumatu label'i International Artists bändid Bubble Puppy ja 13th Floor Elevators (loomulikult). Elevatorsilt on nende teise (psühhedeelsema) albumi pealt "Slip Inside This House". Aga siin on väike pettus, sest lugu lõpeb nii 3:30 pealt ära, kuigi originaalversioon oli vähemalt 8 minutit. Elevators ei leidnud, et lühidus on voorus, kahtlemata.

Teise bändi, Bubble Puppy, esitatud lugu "Hot Smoke And Sassafrass" olen ma enne kuulnud sihukese bändi nagu The Mooche esituses. The Mooche'i oma oli psühhim kahtlemata, sest Bubble Puppy versioon on ikka päris kõva garage. Bubble Puppy variant meeldib rohkem. Väga hea lugu.

Bubble Puppy, Texase kostüümid

Kosmiline ebaõiglus on muidugi see, et KO jalutas Helsingis kasutatud plaatide poest välja see plaat näpus (isegi kiles oli veel) ja maksis selle eest 2 eurot. Mina pidin Mojo ajakirja eest mitu korda rohkem maksma.

Järeldused: International Artists plaate ja boxsette on vähemalt Interneti andmetel viimasel ajal usinalt välja antud. Üldiselt tundub huvitav värk olevat, kuigi Roky Erikcson ja 13th Floor Elevators on muidugi klass omaette.