Selleks et saavutada isiklik unikaalne sisekaemus Brasiilia müsteeriumitesse, peaksin ma  ise kohale minema. Aga pole eriti tahtmist. Seetõttu minu andmed Brasiilia kohta piirduvad reisikirjadega.

Näiteks reisikirjaga sellest, kuidas poolakas Arkady Fiedler sõitis enne Teist Maailmasõda laevaga Amazonast mööda täitsa lõppu välja ja siis metsas ringi hulkus ("Kalad laulavad Ucayalis", eesti k. 1965; Ucayali ise jääb Peruu aladele, kuid on Amazonase n.ö otsene pikendus). Vahepeal kuulas, kuidas kala laulab. Nagu selles PVA laulus, mäletate - "Kala laulab kala laulab suuga miks te tapate kalu tapke raisk linde". Metskalkun ja tuukan olidki peamised põmmutamisobjektid Adrian Cowellile, kes põhiliselt pikutas matil koos vendade Villas Boastega Brasiilia geograafilises keskpunktis, Xingu jõe ääres, kuid käis vahepeal ikka jahil ka ja peksis keelt kohalike indiaanlastega. Need indiaanlased olid muidu sõbralikud, aga kogu aeg tuli ette vaadata, et nad sulle kaikaga kuklasse ei koksaks ("Džungli südames", eesti k. 1968). Valgeid rändajaid ja töölisi langes seal nagu loogu. Mitte paha pärast, indiaanlastel oli lihtsalt tihti vaja oma õngekonksude tagavarasid ja muud varustust täiendada.

Ja siis sakslane Wustmann, kes külastas kaaslastega Brasiiliat viiekümnendate lõpus ja kirjeldas kõike ainult ülivõrdes. Muide, iidne Eesti nali on see, et vaimustusse sattunud sakslane (antud juhul turist) karjub "ahvi söön! ahvi söön!" (pro ach wie schön). Selle peale vanad eestlased naersid nii et kõht kõveras. Lollakad sakslased. Võiks arvata, et brasiillased ka muigasid natuke, kui kibekiiretest neljakümnendatest väsinud korrektses vormirõivastuses Inge, Günther ja Erich 1958. aastal Brasiiliat inspekteerima saabusid.

David Byrne (ex Talking Heads) võib end pidada samuti kui mitte just maadeavastajaks, siis igatahes brasiilia muljete maaletoojaks, nagu eelmainitud reisikirjanikudki. Tema tõi uuesti Euroopasse Os Mutantes'i S~ao Paulost. Nimelt David Byrne oli jõukas caraiba, kellel jätkus raha ka isikliku plaadifirma Luaka Bop tarvis. 1999. aastal ilmus selle märgi all OS Mutantes'i best-of kogumik "Everything Is Possible", mis (taas)tutvustas tol hetkel suhteliselt unustusehõlma jäänud Brasiilia psühhedeelse rocki kollektiivi.

Sellesama reliisiga kohtusin ma hiljuti poes ja kogemata ostsin selle ära, eelkõige seetõttu, et polnud kunagi bändi muusikat kuulnud. Muidu ma best-of plaate eriti ei armasta ja see, et plaadi esikaanele oli kirjutatud "Best of Os Mutantes" oleks pidanud olema selge vihje. Ent mina kinnitasin endale, et see tähendab hoopis, et tegu on parima albumiga OS Mutantes'i diskograafias. Usun, mida tahan uskuda, eksole.

Muidugi eksisin. 14 looga plaat hõlmab ajavahemikku 1968-1972, mõningase rõhuasetusega 1968. a debüütalbumil "Os Mutantes". Raske on lahti saada muljest, et kogumiku valikut on natuke tuunitud hüpoteetilise Euroopa kuulaja kõrvade jaoks, kes ootab Brasiilia bändilt loomulikult vinget lääne rocki ja brasiilia traditsioonilise muusika kokkumängu. Eriti just uuemates lugudes domineerib just nimelt traditsiooniline latiinovärk (El Justiciero nt), olgugi et mõnikord on tegemist paroodiaga (Cantor de Mambo). Siinkohal on minu enda ootused ilmselt veidi ebaadekvaatsed, sest mind ennast huvitas eelkõige see, kuidas psühhedeelne rock 1968. aastal - mis oli psychi kõrghetk üle kogu maailma - Brasiilias juuri ajas. Muide plaadi kaaskirja kohaselt ei olnud Os Mutantes esialgu väga suured brasiilia rütmide austajad.

Os Mutantes seondub ikkagi enamasti eelkõige sellega, et nad segasid kohalikku muusikat ja läänest imporditud psühhedeelseid eksperimente. Kuidagimoodi jõudsid kohalikud intelligendid nimelt järeldusele, et kultuuri tulebki sisse tuua, seda laenata, tõlgendada ja kasutada, nii mis jaksad. Ise nimetasid nad seda antropofaagiliseks lähenemiseks. Ehk siis võõrmõjud tuleb sisse süüa, läbi seedida ja siis väljastada. Selline vana hea saiategemise meetod. Tulemuseks Tropicalismo liikumine ja muuhulgas ka Os Mutantes'i debüütalbum 1968. aastal.

Siinkohal tuleks märkida, et rahvamuusika vältimatu mõju ladina-ameerika rockile ei peaks olema sugugi enesestmõistetav - briti invasioon leidis kuuekümendate keskpaiku aset ühtemoodi nii Ameerikas, Eestis kui Ladina-Ameerikas ja tulemuseks palju Rolling Stones'ist ja Beatles'ist mõjutatud kollektiive, kes püüdlikult ägedamate lääne bändide lugusid järgi tegid. Ilma igasuguse rahvamuusika mõjuta. Los Saicos Peruust on üks tuntuimatest, aga põgusalt olen tuttav ka "Urugai invasiooniga", mis tähistab kuuekümnendate hetki, kui Uruguai biitansamblid Argentiinat vallutasid (oli KO-l isegi üks CD sellel teemal, aga bändi nimi ei tule meelde praegu).

Samas ei olnud 1968. aasta Brasiilias enam selline lihtne entusiastlik aeg. Ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et kuuekümnendate alguses olid terminid "Brasiilia" ja "progress" igas reisikirjas sama lahutamatud nagu sukk ja saabas. Brasiilia lihtsalt arenes nii enneolematu tempoga, seejuures pakkudes uut ja huvitavat ka ühiskondliku elukorralduse aspektist - nii Cowell kui Wustmann nendivad imestades, et Brasiilia, see on riik ilma rassivihata. Selle arengufaasi sümboliks on ilmselt tolleaegse presidendi Kubicheki poolt 14 kuuga kõige sügavamale sisemaale sirtsusohu rajatud pealinn Brasilia 1959-1960. aastal. Cowell, kes võttis osa retkest Xingu jõele, osutuski üheks väikeseks mutrikeseks progressi võidukäigus. Nende ekspeditsiooni ülesandeks oli nimelt rajada lennuki maandumisrada Brasiilia geograafilisse keskpunkti, mis pidi sümboliseerima, et iga Brasiilia punkt, ka kõige sügavam Amazonase sünklaan on vahvale Brasiilia rahvale kättesaadav. Sellisesse edasipüüdlikusse konteksti sobitub ka läänest tulev muusika, eriti "Briti invasioon" suurepäraselt.

Aga 1968. aastal olid juba teised ajad,  elu läks süngemaks ning konservatiivselt meelestatud sõjavägi võttis vaikselt, kuid kindlalt valitsusohjad üle. Samas olid üliõpilased muutunud aktiivsemaks (vasakpoolsed, loomulikult) ja toimus rida kokkupõrkeid sõjaväe ja noorte vahel. Ja mis puutub muusikasse, siis 1968. aastal oli maailmas kätte jõudnud psühhedeelse rocki kõrghetk (Sgt Pepper, eksole).

Seetõttu on selge, et Os Mutantes, keda mõjutasid-õpetasid tolleaegse Brasiilia kõige hullumeelsemad kunstiinimesed, kes võtsid südamesse teksti "Kannibalide manifest" ning kelle loometee algus kattus noorsoo poliitilise aktiviseerumisega, ei olnud mingi lihtne koolipoiste rockansambel, vaid suurte ambitsioonidega tõelises helinäljas vaevlev psych-grupp. Ja kui nad stuudiosse jõudsid, ei hoitud end tagasi. See, milleks muutus traadibändina alustanud Os Mutantes oma debüütalbumi salvestamise lõpuks, on päris hoomamatu. Seda ei seleta ainult lääne mõjudega. Seda peab ise kuulama. Need 1968. a lood on jäetud millegipärast kogumiku lõppu, ja plaat algab uuemate, mitte nii segaste salvestustega. Nii et alustage tagantpoolt. Jah, see esimene album tasub siiski üles otsida.

Teisest küljest jällegi, oleks raske ette kujutada, et Os Mutantes oleks niivõrd abstraktset helipilti saanud järgmistel albumitel uuesti rakendada, ilma et see mõjunuks enesekordusena. See on natuke justkui Cowelli džungli keskele augu tegemine - kui see on valmis, siis on päris suur nõutus, mis edasi. Vähemalt selle kogumiku põhjal on raske öelda, et Os Mutantes'il oleks oleks pärast debüütalbumi valmimist olnud selge plaan, kuidas edasi minna. Selles mõttes on uuemad traditsioonilised lood üsna loogiline resultaat.

Igatahes on aeg plaadi helid muutnud samavõrd aegunuks (sest selliseid psühhedeelseid heliväänutamiskatseid sai teha ainult paar aastat, enne kui see ilgelt ära tüütas) kui ka unikaalseks (sest nüüd kõlavad need ammukadunud helid jälle huvitavalt). Os Mutantes ei unusta siin kordagi end soleerima/improviseerima/jämmima - vähemalt mitte kauaks, enamus lugusid on alla 4 minuti pikad (psühhedeelikute kohta muljetavaldav napinoodilisus) ning seetõttu jääb album üldjoontes kergesti läbivavaks. Elektrikitarri on üllatavalt vähe, aga see mis on, mõjub. Kuuekümnendatele tüüpiliselt punnitatud laulustiilile pakub teretulnud vaheldust Rita Lee naisvokaal.

Täpsemalt on aga jällegi raske kommenteerida, sest aeg, koht ja inimesed on niivõrd kaugel, teisel kontinendil ja rohkem kui 40 aastat tagasi. Samuti puudub mul täielikult huvi bossanova, samba või mis iganes muu ladina-ameerika muusikastiili vastu. Nii et mul pole lootustki sellest muusikast aru saada. Siiski tundub mulle, et ma eelistan Lõuna-Ameerika biiti/garaazhirocki Os Mutantes'i muusikakannibalismile. Ja neile mõlemale lugusid Xingu indiaanlastest. Õige pisut, aga ikkagi.

PS Soovitan igatahes nii Os Mutantes'i kogumikku kui ka Adrian Cowelli raamatut. Boonusena aitavad Cowelli kirjeldused  looduslähedasest elust vihmametsades saada üle ka Avatari tekitatud iiveldusest.

Pildid on pärit Erich Wustmanni raamatust "Weiter Weg in Tropenglut", kirjastatud Leipzigis.

The Electric Prunes'i debüütalbumist (1967) ei saanud ma lihtsalt mööda minna. Keegi, kes on kord kuulnud nende singlit "I Had Too Much To Dream Last Night" ei saa seda teha. Elu ei ole pärast seda enam endine. Seepärast ostsin plaadi ära, hoolimata kallist hinnast. Tegu on järjekordse Rhino reliisiga, millel lisalugudeks vaid küll bändi avasingel "Ain't It Hard/Little Olive" 1966. aastast.

Bänd ei ole kuulus, aga ka mitte tundmatu, näiteks Valter Ojakäär pühendas neile oma "Rockmuusikast" raamatus oma viis rida, mis pole paha tulemus. Neid mäletatakse natuke ka selle poolest, kuhu nende karjäär välja viis, sest juba 1968. aastal avaldasid nad ladina keeles lauldud psühhedeelne/gregoriaani/gospel/misiganes-religioosne-ülepingutus kontseptuaalalbumi "Mass In F Minor", kus nad väidetavalt isegi pilli ei mänginud (seda tegid stuudiokehad). Selline pauk sai lõppeda ainult ansambli lagunemisega. Vähemalt oli, mida meenutada.,

The Electric Prunes'i elu tipphetkeks oligi singel "I Had Too Much To Dream (Last Night)", millega nad kohe edetabelitesse välja jõudsid (teine tipphetk oli kahtlemata "Mass In F Minor"...). Juhitakse ka tähelepanu sellele, et see oli "Nuggets" kogumiku (ehk siis garaazhirocki piibli..) avalugu. No ma ei tea, mis saavutus see nüüd just on, aga see on väga hea avalugu igale plaadile kahtlemata. Käesolevale albumile samuti. Algab ähvardava kitarrisuminaga (millegipärast meenub The Mummies'i "Fly") ja jätkub alguses petlikult unelevalt, mis varsti moondub inim- ja kitarrikarjetest häiritud psychrockiks, kus kitarrihelid on salvestatud õigetpidi, valetpidi ja mõlematpidi. Aga seejuures on säilinud ka täiesti edetabelivääriline popmeloodia.

Siit jõuamegi kahe kõige olulisema asja - õigemini isiku - juurde sellel albumil. Nendeks on Annette Tucker ja Nancie Mantz. Nimelt The Electric Prunesi "I Had To Much To Dream Last Night" on kirjutatud kahe professionaalse laulukirjutaja poolt. Ja kuna plaadilepingu sai ansambel just nimelt selle singli põhjal, kirjutasid plaadifirma ja produtsendi nõudmisel esikalbumi materjali suures osas samuti need kaks naist. Lisaks oli albumi produtsent David Hassinger popmuusika maailmas vana kala, kes oli teinud koostööd Rolling Stonesi ja The Monkees'iga. Nii et 1) Rolling Stonesi mõjusid võib siit plaadilt omajagu leida 2) The Monkees'i edu põhines justnimelt professionaalsetel laulukirjutajatel.  Seega ajal kui rokenrolli ja bluusikaverite aeg oli pöördumatult läbi saanud ja iga vähegi tõsiseltvõetav bänd oma materjali ise kirjutas, oli The Electric Prunes sattunud olukorda, kus lood tulid väljastpoolt ja oma lugusid neil salvestada ei lastud.

On see nüüd suur puudus või mitte? Raske öelda, sest ausalt öeldes ei tundu The Electric Prunes'i originaalmaterjal just väga originaalne ega vapustav. Ja hoolimata sellest, et tänapäeval on selge, et Lõhmuse, Brandesi jt elukutseliste laulukirjutajate toodang on puhas prügikastimaterjal, olid kuuekümnendatel siiski teised ajad.

Esimene ootuspärane tulemus on, et album pole seetõttu just terviklik psühhedeelne meistritöö. Teine, veidi ootamatum tulemus on, et bändil oli võime Tucker/Mantzi poplood rüütada lahedasse garage/psych vormi. Oli ju ka "I Had Too Much To Dream Last Night" algselt kirjutatud kui tasane poplugu, aga The Electric Prunes keeras selle pea peale.

Või võtke kasvõi nende järgmine singel "Get Me To The World In Time", mis avab selle albumi b-poole. Jah, päris sama kõva hittlugu loomulikult oodata pole, kuid raiuv kitarr ja metsik rütm tagab kui ka mitte uue psychrock-meistritöö, siis vähemalt kõva garaazhirocki loo, mis sobitub igasse plaadikogusse, mis algab Bo Diddley'st ja lõpeb The Falliga. Bo Diddley'lt on siinkohal muidugi kõvasti laenatud.

Tucker/Mantzi "Are You Lovin' Me More (But Enjoy It Less)"  laulust on minu rõõmuks saanud kiire garaazhipunk, mis ennustab ette NY Dollsi ja The Dictatorsi stiilis bändide tulekut. Muidugi vaid senikaua, kuni elektriorel räigelt sisse sõidab.

Bändimeestel ise lubati albumile panna kaks lugu. Kumbki nendest ei ole paraku väljapaistvaimate lugude seas. "Luvin" on suht amatöörlik rütm-ja-bluus, mida kõik tol ajal mängisid. Seevastu "Train For Tomorrow" on päris tore unistav psychrock.

Eraldi võiks veel märkida samuti Tucker/Mantzi lugu "Sold To The Highest Bidder", mis The Electric Prunes'i tõlgenduses on salvestatud kui totaalne sõda Havai ja Kreeka pillitinistamise vahel. See kõlab veidi nagu surf (meenutage samuti kreeka-teemalist Misirlou'd), mis kulmineerub Kreeka saarestiku mahapõletamisega Kamehameha Suure laevastiku poolt.

Umbes veerand Tucker/Mantzi toodangust ja seega ka albumist on siiski väljakannatamatu. The Electric Prunes kõlavad siinkohal nagu suvalised säästumuusikud. "Onie" on mage popballaad, ja laulja igavlev esituslaad ei aita sugugi kaasa. "About A Quarter To Nine" on samalaadne vaikne ja tüütu nunnutamine ning "The King Is In The Counting House" on tobe klavessiinipõhine lastelugu.  Noh, The Kinks on midagi taolist samuti üritanud ("Animal Farm" meenub mulle), ent The Kinksil oli Ray Davies, mis iga banaalsuse suutis uhkelt välja mängida. Aga The Electric Prunesi loos pole midagi, mis kõrva torkaks või meelde jääks.

Plaadi lisalugudeks on bändi debüütsingel, mille avalugu "Ain't It Hard", on äraütlemata lahe garaazhipunk, kui ka mitte just eriti originaalne (tegu on ka laenulooga). Igatahes kitarrimäng ja -rütm on 50% "rongirattad ragisevad" ja 50% "Batmobile sõidab ringi aknad lahti ja stereo põhjas". B-poole lugu on The Electric Prunesi originaalpala "Little Olive". Üldiselt oleks The Electric Prunes'i omatehtud rokenrolli-lood veidi lahedamad kui seal oleks vähem rütmi-ja-bluusi. Ja suupilli, suupilli pole kunagi liiga vähe. Aga nii pole ka viga.

Kuhugi debüütalbumi ja "Mess In F Minori" vahele jäi bändi teine album "Underground", mis sisaldas juba rohkem originaalmaterjali, aga sellest tehakse üldiselt vähe juttu ja seda ma pole kuulnud. Kuid käesolevat plaati võin mõnest igavast loost hoolimata küll soojalt soovitada.

The 13th Floor Elevators - Psychedelic Sounds Of The 13th Floor Elevators (1966)

Tundub kuidagi õudsalt ebaõiglane, et ma kunagi pole sellest plaadist eraldi juttu teinud.

The 13th Floor Elevatorsi positsioon muusikas on veidi kahetsusväärne. Esiteks olid nad ajast võib-olla veidi ees (või siis äkki taga... olenevalt sellest, mis hetke vaadata). Teiseks tegutsesid nad kusagil Texases tolmu sees, kandis, millest au ja kuulsus kaugele jäi. Sel ajal oli Austin (aga ka Houston, kus asus nende koduleibel International Artists) täiesti mittemidagi ütlev geograafiline määratlus. Mitte nagu üheksakümnendate garage rock revival'i aegu, kui olla pärit Austinist oli väikest viisi auasi. Aga see on vana tõde, et just perifeerias sünnibki äge muusika. Oleks nad elanud California jämmi- ja folkmuusikute seas, siis kahtlane küll, kas nad oleks seal sellise kitarrikeskse albumi salvestanud.

Teisest küljest on Elevators praeguseks saavutanud üsna soliidse tunnustuse ning neid võib leida igasugu parimate albumite nimekirjadest. Tänapäeval arvab iga teine bänd, et neid on 13th Floor Elevators mõjutanud.

Tõsi ta on, et 1966. a ilmununa on psühhedeelse rocki aspektist see album ikka päris teedrajav. Sellega jõudsid nad ette Jefferson Airplane'ist, kelle "Syrrealistic Pillow" oli pigem folgikeskne, ja mille ägedamad lood, sh "White Rabbit", pärinesid kõik Grace Slicki eelmisest bändist. Samuti oli ka The Beatles'i Sergeant Pepper veel ilmumata, kuigi too album oli juba teisest kaalukategooriast.

Samas on siin albumil garaazhirocki mõju veel väga tuntav ja psühhedeelne aspekt jääb minu meelest rohkem tahaplaanile (kui seda hullu kannupilli mitte arvestada). Kriitikute meelest oligi alles nende teine album "Easter Everywhere" tõsine meistriteos. Elevators jääbki kogu oma tegutsemisajaks kuhugi garage ja psychi vahele. Minu eelistan siiski debüüti, siin on lihtsalt rokenrolli rohkem. Mis on hea.

Bändi kuulsaim liige oli kitarrist ja laulja Roky Erickson, kes oli kahtlemata sügav mõtleja ja suur muusik. Samuti ka väga ektsentriline inimene ning suur narkosõber, kelle jaoks bänditegemine lõppes juba 1969. aastal, kui ta oli sunnitud taanduma hullumajja. Sellest hoolimata ei ole Elevators kunagi olnud väga eksperimentaalne psych-rock, vaid ikka üsna maalähedase suhtumisega ning nende lood ei lähe enamasti kuhugi kosmosesse uitama.. kuigi pikaks kippusid nad mõnikord venima küll.

Aga kui hea plaat see siis tegelikult on? Mida aeg edasi, seda rohkem on mulle hakanud tunduma, et ikka väga hea plaat.

Selle plaadi peamine puudus on tõesti see, et helipilt on üsna vesine. Seda ütlevad kõik ja ma pean seda kinnitama. Jutt ei käi odavast produktsioonist või lo-fist, vaid lihtsalt sellest, et bänd kõlab nagu läbi madratsi. Pange võrdluseks peale nt The Sonics, ja saate aru, millest jutt. Siin plaadil on kõik tuhm ja jõulisus kaob ära. Seda halvem bändile, sest kaotsi läheb esituse dünaamika, mis Elevatorsil on minu meelest väga osav. Elevators ei pelga end õigel hetkel tagasi hoida või valitud kitarrihelisid esile tõsta, et siis jälle täie jõuga pille tallata, nii et stuudio väriseb. Ka Ericksoni laul tundub venitatud ja natuke vinguv ning oleks võib-olla teistes tingimustes kõlanud veidi tuumakamalt, Siiski tuleb nentida, et laulustiil on tüüpiline kuuekümnendate punnitamine, nii et ega siin midagi võib-olla muuta polekski. Võta või jäta. Sel juhul ma võtan.

Elevators on ühes mõttes veel täiesti ainulaadne bänd - nende varustuses oli elektriline kannupill. Loodan, et tõlgin seda pilli nime õieti. Kui ma esimest korda Elevatorsit kuulsin, siis arvasin et plaat on tuksis. Aga ei ole, üks mees puhub lihtsalt seda pilli, suutmata bändiga ühes tempos püsida. Ükskord proovisin netist kannupilli pilte otsida, aga ei leidnud, võib-olla parem ongi. Minu arusaamade kohaselt on kannupill, ee.. suur kann, mille sisse saab puhuda (mäletan seda hästi arvutimängust Larry 7, kus õed Juggs - mitte kuigi peen Al Lowe'i kahemõtteline sõnademäng, eksole - sellel musitseerisid). Kas electric jug on midagi samasugust, pole aimugi. Kuhu elekter selles skeemis juhitakse - ei oska samuti arvata. Igatahes Elevatorsi salvestustelt selgub ka, et electric jug on täiesti kontrollimatu aparaat ja selle undamine ei püsi ühelgi moel rütmis ülejäänud muusikaga. Justkui istuks mõni vigurivänt bändi tagareas ja teeks lolli nalja, samas kui teised ei saa talle piki kukalt äsada ka, sest mõlemad käed on kitarrimänguga hõivatud.

Larry mängib kannupilli. Tegelikult näeb see üsna kuuekümnendate Texase moodi välja küll..

Ülaltoodust tulenevalt võib-olla ka kahtlused, et tegemist on albumiga, mida ma tuttavale suvaliselt muu jutu sees vast ei soovitaks, öelgu kriitikud mis tahavad. Siiski tundub, et süvenemisel peaks iga garaazhirocki huviline sellelt plaadilt leidma kõik vajaliku.

Sest lood on esmaklassilised. Laulukirjutamine on tipptasemel. See on täiesti hämmastav, kuidas kõik need muusikapalad nii aeglaselt ja kobamisi peale hakkavad, ja vaevalt jõuad mõelda, et kaunis mage lugu tuleb, kui tempo aga tõuseb ja tõuseb ja Roky Erickson rõkatab ja ongi tähelepandamatult aeglasest pillikobamisest saanud kõikevõitev garaazhipunk. Hea plaat, ma ütlen. Kergemeelsemast küljest märgiks eraldi lugu "Fire Engine", üürgavate sireenide ja rockabilly-soundiga putitatud rokenroll, pärit justkui mõne The Crampsi singli b-poolelt. Aga viimane oli sel ajal veel leiutamata.

Mul on natuke kahju, et järgmine album "Easter Everywhere" enam seda rokenrolli-teemat ei arendanud, kuigi ei taha midagi halvasti öelda ka, sest olen kindel, et Roky Erickson teadis minust paremini, mis on õiglane ja hea.

Mõnikord kõrvus undab. Põhjuseks on vererõhk, õhurõhk, mööda sõitev troll, The Who või midagi samalaadset.

The Who 1967. a album "The Who Sell Out" algab eriti kõva psych-rockilise muusikapalaga "Armenia City In The Sky" ja kui ma seda köögis makist kuulasin, siis tundus see mulle väga mõnus pauerpop, kus kitarrid laulu taustal vinguvad nagu kuulid Texase lindpriide spordipäeval. Tähele tuleb panna, et "The Who Sell Out" on mul klassifitseeritud kui köögimuusika, ehk ma kuulan seda saateks särisev vorst, virisev laps ja kolisev pann. Nii et volüüm on keeratud kõvaks, tähelepanu on mujal ja heliliste finesside üle võivad arutleda pigem mu naabrid, kelle muusikalisse haridusse ma kahtlemata tänuväärse panuse annan.

Aga hiljaaegu panin kõrvaklapid pähe ja (taas)avastasin oma sügavaks üllatuseks asjaolu, mis mul enam-vähem täielikult on ununenud - kuuekümnendatel leiutati stereo ning kanalite jaotus vasakuks-paremaks oli muusikute jaoks sama meeldiv üllatus kui teadlasel, kes avastab et kõik mootorsaemõrvarid on vasaku- ja kõik nailonsukakägistajad paremakäelised. Täielik läbimurre ja uued perspektiivid, teisisõnu. Ja kindlasti vajalik leiutis - on ju inimesel tõesti kaks kõrva. Mitte nagu 5.1 (või 7.1 või mis see standard on hetkel) heli - kui jumal oleks tahtnud et me surround sound'i kuuleme, oleks meil 5 kõrva. Aga ei ole.

Nii et "Armenia City In The Sky" ühest kanalist kostab ainult rütmikitarr ja vaikne laul ning teisest kanalist kostab vali laul ning tagurpidi mahamängitud kitarriulumine, mis kõlab nagu Serengeti rahvuspark öösel. Selle helijaotuse tagajärjel hakkavad kõrvad meeleheitlikult pidepunkti otsima, kuid loomulikult asjatult ning esialgu paneb see su aju ahastama, aga mõne aja pärast juba natuke kaasa elama. Muhedast pauerpopist on saanud pähepuuriv psühhedeelia, nii et kuulaks justkui hoopis mingit teist muusikapala.

Sellest kontseptsioonist nimega "stereo" olen ma muidugi ka enne kuulnud, ja põhimõtteliselt ka teadlik, et paljud kuuekümnendate plaadid ilmusid esialgu monos ning et mitu kanalit tähendaski mõne bändi jaoks põhiliselt seda, et ühest lasti muusikat ja teisest laulu. Nii et kui laulukanali maha keerad, siis saad karaoket laulda. The Ramones'i "Beat On The Brat" on muide selline lugu.. karaoke-laulmist takistab ainult see, et sõnu on kole vähe. Aga järgmine kord Rancho Saloonis (kui see on ikka olemas veel), kes teab...

Aga tänapäeval see pole nii oluline teema, sest niiväga palju sihukest lihtsameelset vasak-parem mängu ei tehta. Eriti väheoluline on see garaazhipungis muidugi, kus mono ja teaduslik-tehniline revolutsioon on endiselt sünonüümid.

Aga kuuekümnendate muusikas on see mono-stereo küsimus märkimisväärsem. Ka mitmetel teistel tolleaegsetel plaatidel kipub heli siia-sinna vasakule-paremale ujuma ja mõjub mõnikord kaunis segadusttekitavalt, eriti kui kuulata mingit suvalist vinüülirippi. Või ongi albumitest eraldi mono- ja stereoversioonid. Ma ei räägi siin puhtast psühhedeelsest produktsioonist, kus kõik peabki sassis olema nagu kört-pärtli särk, vaid kuuekümnendate teise poole rockmuusikast laiemalt.

Seetõttu olengi nüüd isiklikult ja paljakäsi päästnud kriisist plaaditööstuse, sest tellisin inglise Amazonist tervelt neli The Kinksi plaati (need olid küll odavad ka), et saabuks selgus selge heli näol ja õudne saundinöök lõpeks. Sest mu praegused eksemplarid on igati sita heliga. Ja "The Kinks Are The Village Green Preservation Society" plaadilt on kolmandik lugusid puudu. Mingi ameerika reliis või ma ei tea mis siis. Neil uutel The Kinksi CD-albumitel ongi enamasti korraga peal nii mono- kui stereoversioonid lugudest.

"The Who Sell Out"-iga on õnneks asjad selged, CD on täiesti stereo. "Armenia City In The Sky" ja "I Can See For Miles" on esmaklassiline pauerpop ja - no põhiline on ikka see, et meloodiad läbi kogu terve plaadi on esmaklassilised - "Mary Anne With A Shaky Hand", "Odorono", "Our Love Was" panevad end kuulama. Seepärast ma ei hakkagi liialt nurisema, et plaadi kogumulje on minu jaoks uimasevõitu ning laul ei ole päris minu maitse. Laulja, ära ulu nii palju. Muidu hunt äkki tuleb. Ja proto-rockooper "Rael" on õnneks jäetud plaadi lõppu, nii et CD võib juba enne selle algust kinni panna ja hüüda üle pottidest-padadest auruse köögi Oskar Lutsu sõnadega:

"Oleks mina kuulnud kui sind tehti
oleks mina hüüdnud ärge tehke!"

Järeldused: "The Who Sell Out" pole just mu parim sõber, aga kuulata võib küll. "Tommy" jääb minust esialgu siiski puutumata.

Elas kord ennemuistsel aal ja imetabasel maal Rõõmus Stan, kes kõlgutas vikerkaare peal jalgu ja vahtis igal õhtul kuud. Ükskord aga (ja sel hetkel hakkavad kitarrid väga lahedat kurjakuulutavat häält tegema, nii et minu jagamatu tähelepanu on tagatud) avastas ta, et kuu on ära varastatud. "Blow your cool, man", torises imedemaa Stan ja läks kuud taga otsima, vastu erakordsetele seiklustele ja põnevatele sündmustele. Või nii ta vähemalt arvas.

Tegelikult kohtus kärbsega. Kes soovis ampsu Stani pirukast. Mis oligi kogu seiklus põhimõtteliselt.

I'm so hungry I could die
But I wanna be a living fly

Hahaha. Geniaalne. Lapsik või vahetu, vahet pole, eks ole. Lihtsad riimid ongi pahatihti kõige löövamad.

"Ogden's Nut Gone Flake" on ansambli The Small Faces "kontseptuaalne" album 1968. aastast. Plaadi A-pool oli täidetud tavapärase pop-muusika programmiga (mis võtab eeskuju kõigest heast, mida selleks ajaks rockmuusikas leiutatud oli) ja teisel poolel loeb Stanley Unwin oma patenteeritud pudikeeles üsna ajuvaba muinasjuttu Stanist, mis vaheldub väikeste muusikaliste etüüdidega. Üldiselt pakub plaat palju avastamisrõõmu, ja aitab edukalt põrmustada minu eelarvamusi kuuekümnendate briti bändide osas. Biitmuusikaga pole siin enam mingit sidet. Ja see et tegu on kontsept-albumiga, ei suuda kuidagi muusikat hävitada. Viimased pool aastat olen seda kogu aeg kuulanud, vaheldumisi "The Kinks Are The Village Green Preservation Society"-ga.

Plaadi ostsin rahva raamatust, muide. See maksis mingi 100 krooni ainult, seejuures on see pilgeni boonuslugusid täis. Siin tuleb muidugi säilitada kriitilist meelt ja esialgu kuulata ainult albumimaterjali, sest vastasel korral lahjendavad arvukad lisalood originaalalbumi mõju, mis oli ju algselt vaid 12 lugu pikk. Aga lisalugude seas on terve hulk Small Faces'i hittsingleid, mis näitavad ansambli edetabeli-võimekust ja paraku kohati ka seda, et aega-ajalt olid nad võimelised produtseerima üsna närvesöövat ibinat.

Üldse, kärbselood on head lood - The Crampsi versioon "Human Fly'st" oli ja on senia jani mu absoluutsete lemmiklugude seas. Samuti The Wire laulis sellest, kuidas ta on "fly in the ointment". Kärbseteema ei vea alt.