The Electric Prunes'i debüütalbumist (1967) ei saanud ma lihtsalt mööda minna. Keegi, kes on kord kuulnud nende singlit "I Had Too Much To Dream Last Night" ei saa seda teha. Elu ei ole pärast seda enam endine. Seepärast ostsin plaadi ära, hoolimata kallist hinnast. Tegu on järjekordse Rhino reliisiga, millel lisalugudeks vaid küll bändi avasingel "Ain't It Hard/Little Olive" 1966. aastast.

Bänd ei ole kuulus, aga ka mitte tundmatu, näiteks Valter Ojakäär pühendas neile oma "Rockmuusikast" raamatus oma viis rida, mis pole paha tulemus. Neid mäletatakse natuke ka selle poolest, kuhu nende karjäär välja viis, sest juba 1968. aastal avaldasid nad ladina keeles lauldud psühhedeelne/gregoriaani/gospel/misiganes-religioosne-ülepingutus kontseptuaalalbumi "Mass In F Minor", kus nad väidetavalt isegi pilli ei mänginud (seda tegid stuudiokehad). Selline pauk sai lõppeda ainult ansambli lagunemisega. Vähemalt oli, mida meenutada.,

The Electric Prunes'i elu tipphetkeks oligi singel "I Had Too Much To Dream (Last Night)", millega nad kohe edetabelitesse välja jõudsid (teine tipphetk oli kahtlemata "Mass In F Minor"...). Juhitakse ka tähelepanu sellele, et see oli "Nuggets" kogumiku (ehk siis garaazhirocki piibli..) avalugu. No ma ei tea, mis saavutus see nüüd just on, aga see on väga hea avalugu igale plaadile kahtlemata. Käesolevale albumile samuti. Algab ähvardava kitarrisuminaga (millegipärast meenub The Mummies'i "Fly") ja jätkub alguses petlikult unelevalt, mis varsti moondub inim- ja kitarrikarjetest häiritud psychrockiks, kus kitarrihelid on salvestatud õigetpidi, valetpidi ja mõlematpidi. Aga seejuures on säilinud ka täiesti edetabelivääriline popmeloodia.

Siit jõuamegi kahe kõige olulisema asja - õigemini isiku - juurde sellel albumil. Nendeks on Annette Tucker ja Nancie Mantz. Nimelt The Electric Prunesi "I Had To Much To Dream Last Night" on kirjutatud kahe professionaalse laulukirjutaja poolt. Ja kuna plaadilepingu sai ansambel just nimelt selle singli põhjal, kirjutasid plaadifirma ja produtsendi nõudmisel esikalbumi materjali suures osas samuti need kaks naist. Lisaks oli albumi produtsent David Hassinger popmuusika maailmas vana kala, kes oli teinud koostööd Rolling Stonesi ja The Monkees'iga. Nii et 1) Rolling Stonesi mõjusid võib siit plaadilt omajagu leida 2) The Monkees'i edu põhines justnimelt professionaalsetel laulukirjutajatel.  Seega ajal kui rokenrolli ja bluusikaverite aeg oli pöördumatult läbi saanud ja iga vähegi tõsiseltvõetav bänd oma materjali ise kirjutas, oli The Electric Prunes sattunud olukorda, kus lood tulid väljastpoolt ja oma lugusid neil salvestada ei lastud.

On see nüüd suur puudus või mitte? Raske öelda, sest ausalt öeldes ei tundu The Electric Prunes'i originaalmaterjal just väga originaalne ega vapustav. Ja hoolimata sellest, et tänapäeval on selge, et Lõhmuse, Brandesi jt elukutseliste laulukirjutajate toodang on puhas prügikastimaterjal, olid kuuekümnendatel siiski teised ajad.

Esimene ootuspärane tulemus on, et album pole seetõttu just terviklik psühhedeelne meistritöö. Teine, veidi ootamatum tulemus on, et bändil oli võime Tucker/Mantzi poplood rüütada lahedasse garage/psych vormi. Oli ju ka "I Had Too Much To Dream Last Night" algselt kirjutatud kui tasane poplugu, aga The Electric Prunes keeras selle pea peale.

Või võtke kasvõi nende järgmine singel "Get Me To The World In Time", mis avab selle albumi b-poole. Jah, päris sama kõva hittlugu loomulikult oodata pole, kuid raiuv kitarr ja metsik rütm tagab kui ka mitte uue psychrock-meistritöö, siis vähemalt kõva garaazhirocki loo, mis sobitub igasse plaadikogusse, mis algab Bo Diddley'st ja lõpeb The Falliga. Bo Diddley'lt on siinkohal muidugi kõvasti laenatud.

Tucker/Mantzi "Are You Lovin' Me More (But Enjoy It Less)"  laulust on minu rõõmuks saanud kiire garaazhipunk, mis ennustab ette NY Dollsi ja The Dictatorsi stiilis bändide tulekut. Muidugi vaid senikaua, kuni elektriorel räigelt sisse sõidab.

Bändimeestel ise lubati albumile panna kaks lugu. Kumbki nendest ei ole paraku väljapaistvaimate lugude seas. "Luvin" on suht amatöörlik rütm-ja-bluus, mida kõik tol ajal mängisid. Seevastu "Train For Tomorrow" on päris tore unistav psychrock.

Eraldi võiks veel märkida samuti Tucker/Mantzi lugu "Sold To The Highest Bidder", mis The Electric Prunes'i tõlgenduses on salvestatud kui totaalne sõda Havai ja Kreeka pillitinistamise vahel. See kõlab veidi nagu surf (meenutage samuti kreeka-teemalist Misirlou'd), mis kulmineerub Kreeka saarestiku mahapõletamisega Kamehameha Suure laevastiku poolt.

Umbes veerand Tucker/Mantzi toodangust ja seega ka albumist on siiski väljakannatamatu. The Electric Prunes kõlavad siinkohal nagu suvalised säästumuusikud. "Onie" on mage popballaad, ja laulja igavlev esituslaad ei aita sugugi kaasa. "About A Quarter To Nine" on samalaadne vaikne ja tüütu nunnutamine ning "The King Is In The Counting House" on tobe klavessiinipõhine lastelugu.  Noh, The Kinks on midagi taolist samuti üritanud ("Animal Farm" meenub mulle), ent The Kinksil oli Ray Davies, mis iga banaalsuse suutis uhkelt välja mängida. Aga The Electric Prunesi loos pole midagi, mis kõrva torkaks või meelde jääks.

Plaadi lisalugudeks on bändi debüütsingel, mille avalugu "Ain't It Hard", on äraütlemata lahe garaazhipunk, kui ka mitte just eriti originaalne (tegu on ka laenulooga). Igatahes kitarrimäng ja -rütm on 50% "rongirattad ragisevad" ja 50% "Batmobile sõidab ringi aknad lahti ja stereo põhjas". B-poole lugu on The Electric Prunesi originaalpala "Little Olive". Üldiselt oleks The Electric Prunes'i omatehtud rokenrolli-lood veidi lahedamad kui seal oleks vähem rütmi-ja-bluusi. Ja suupilli, suupilli pole kunagi liiga vähe. Aga nii pole ka viga.

Kuhugi debüütalbumi ja "Mess In F Minori" vahele jäi bändi teine album "Underground", mis sisaldas juba rohkem originaalmaterjali, aga sellest tehakse üldiselt vähe juttu ja seda ma pole kuulnud. Kuid käesolevat plaati võin mõnest igavast loost hoolimata küll soojalt soovitada.

Suvel astusin sisse vanakraamipoodi Märjamaal. Kaltsukaid oli alevis umbes 7 ja mul oli tulnud pähe napakas idee, et üle kõige vajan ma viivitamatult ühte huvitavat raamatut, mida lugeda. Raamatupoodi Märjamaal aga pole. Paraku selgus, et kaltsukad haisevad kopitanud riiete järele põhjusega - seal müüakse kopitanud riideid, mitte raamatuid.

Ent kustumatu kultuurihuvi ja lugemisjanu kannustas mind külastamast üha uusi ja uusi pisikesi taaskasutusbutiike ja lõpuks leidsin 5-krooniste DVD paki (briti ajalehtede tasuta kaasaanded), millest mõned välja valisin. Üks neist oli Briti Ealingi stuudio 1949. a komöödia "Kind Hearts And Coronets".

Vasakult: Tulevane hertsog, üks ohvritest ja tema abikaasa, tulevane hertsoginna

Eelkõige seondub Ealingi stuudio mulle Alexander Mackendrickiga, kelle filme ma olen mõned näinud, nii et põhimõtteliselt teadsin, mida oodata. Ealingi filmid on tänapäeval väikest viisi klassika. John Cleese kinnitas, et "A Fish Called Wanda" tegemisel võttis ta õppust Ealingi vanadest filmidest. Vennad Coenid tegid lausa oma versiooni Alexander Mackendricki 1955. a mustast komöödiast "The Ladykillers" Ja nii edasi. Paljudel režissööridel on kombeks Ealingi filme takkajärgi kiita. Nii nagu nt Quentin Buratino ammutab inspiratsiooni  b-filmidest, otsustavad teised pöörduda naljafilmide raudvara poole. Cleese edukalt, vendade Coenite uusversioon läks - paraku - aia taha. Muide, Ealingi stuudio mõju Ameerika filmitööstusele oli ka päris otsene - Alexander Mackendrick kogus oma filmidega piisavalt kuulsust, et sai kätt proovida ka Hollywoodis ja töötada tolleaegsete tippnäitlejatega.

Selle filmi režissöör Robert Hamer ei ole päris nii globaalse haardega, kuid vähemalt inglaste meelest on tegu igati tipsen-topsen filmiga. "Kind Hearts And Coronets" on ootuspäraselt süütu alguse, kuid väga ohvriterohke sisuga must komöödia. Lugu räägib pooleldi siniverelisest noormehest, kelle aadlisoost ema abiellus itaalia lauljaga ning poeg kaotas seetõttu lootuse tiitlile ja pärandile. Tema elu oli raske, ebaõiglus suur ning d'Ascoyne'ide rikkus väga ahvatlev, mistõttu noormees otsustas ise hertsogiks saada. Selleks oli vaja kõigepealt kõrvaldada  arvutult sugulasi, kes pärimisjärgluses tema ees olid. Enamasti mõrva abil.

Film püsib peamiselt kahel osatäitmisel. Üks on Dennis Price'i mängitud peategelane Louis, keda kaunistavad igati usaldusväärne käharpea ning südamlikud silmad. Filmi alguses on ta vaid naiivne nooruk, kuid kelle paindlik südametunnistus, kombineeritud kalkuleeriva mõrvakirega, filmi vältel tasapisi esile kerkib. Seejuures jääb ta kaaskodanike silmis endiselt igati sümpaatseks gentlemaniks, kes vaevaga omandatud hertsogitiitlit täielikult väärib.

Teine osatäitmine on Alec Guinnessi kanda, kes mängib filmis enam-vähem kõiki ülejäänud tegelasi. Täpsemalt kaheksat - kõik d'Ascoyne'i suguvõsa liikmed, keda Louis süstemaatiliselt teise ilma saadab, on Guinnessi kehastatud - elumees, napsulemb fotoentusiast, veel napsulembelisem rauk-preester, admiral, isegi üks sufražett jne. No on alles usin mees. Siin tulebki täheldada, et mina vaatasin ammulisui terve filmi ära ja alles lõputiitrite ajal sain aru, et kõik need rollid olid ühe mehe mängitud. KO on väheke taibukam ja jagas selle juba poole filmi pealt ära.

Siin on 3-minutiline Youtube lõik filmist, kuhu on mahtunud tervelt kolm surma.

Filme "Kind Hearts And Coronets" ja "The Ladykillers" ühendab eelkõige see, kuivõrd süütul ja kergel toonil lugu jutustatakse. Poole silmaga vaadates on "Kind Hearts And Coronets" lihtsalt kena suhtedraama ja muhe satiir Briti kõrgklassi aadressil (Alec Guinness kujutab aristokraate suure lustiga, ent halastamatult) -- välja arvatud, see, et kõik surevad. Ja ka "The Ladykillers" on väga viisakas film -- teejoomine ja tänan-palun käib kogu aeg. Välja arvatud siis kui filmi tegelased üritavad süütut vanamutti maha koksata. See kontrast panebki filmid elama ja paneb publiku hämmastunult nihelema.

Väike uuring tuvastas, et "Kind Hearts And Coronets" põhineb kellegi Roy Hornimani romaanil "Israel Rank" (1907), kes oli väikestviisi Oscar Wilde'i jünger. Seda mõju on kuulda ka Louis' kaadritagustest monoloogidest. Filmi sündmused toimuvadki 20. sajandi alguses, kuid kui romaani peategelane oli juut, siis Louis oli hoopis Mazzini, ehk itaallane. Kriitikud nimetavadki raamatut kordamööda kas antisemiitlikuks või antisemitismi paroodiaks, olenevalt sellest, kas raamat meeldis või mitte.

Järeldused: Ma ei ole seniajani näinud filmi "A Man In The White Suite". Kavatsen selle üle nüüd mõtiskella. Võib-olla koguni midagi ette võtta.

Sewercide Lo-Fi artiklite arhiiv

Mõnikord kõrvus undab. Põhjuseks on vererõhk, õhurõhk, mööda sõitev troll, The Who või midagi samalaadset.

The Who 1967. a album "The Who Sell Out" algab eriti kõva psych-rockilise muusikapalaga "Armenia City In The Sky" ja kui ma seda köögis makist kuulasin, siis tundus see mulle väga mõnus pauerpop, kus kitarrid laulu taustal vinguvad nagu kuulid Texase lindpriide spordipäeval. Tähele tuleb panna, et "The Who Sell Out" on mul klassifitseeritud kui köögimuusika, ehk ma kuulan seda saateks särisev vorst, virisev laps ja kolisev pann. Nii et volüüm on keeratud kõvaks, tähelepanu on mujal ja heliliste finesside üle võivad arutleda pigem mu naabrid, kelle muusikalisse haridusse ma kahtlemata tänuväärse panuse annan.

Aga hiljaaegu panin kõrvaklapid pähe ja (taas)avastasin oma sügavaks üllatuseks asjaolu, mis mul enam-vähem täielikult on ununenud - kuuekümnendatel leiutati stereo ning kanalite jaotus vasakuks-paremaks oli muusikute jaoks sama meeldiv üllatus kui teadlasel, kes avastab et kõik mootorsaemõrvarid on vasaku- ja kõik nailonsukakägistajad paremakäelised. Täielik läbimurre ja uued perspektiivid, teisisõnu. Ja kindlasti vajalik leiutis - on ju inimesel tõesti kaks kõrva. Mitte nagu 5.1 (või 7.1 või mis see standard on hetkel) heli - kui jumal oleks tahtnud et me surround sound'i kuuleme, oleks meil 5 kõrva. Aga ei ole.

Nii et "Armenia City In The Sky" ühest kanalist kostab ainult rütmikitarr ja vaikne laul ning teisest kanalist kostab vali laul ning tagurpidi mahamängitud kitarriulumine, mis kõlab nagu Serengeti rahvuspark öösel. Selle helijaotuse tagajärjel hakkavad kõrvad meeleheitlikult pidepunkti otsima, kuid loomulikult asjatult ning esialgu paneb see su aju ahastama, aga mõne aja pärast juba natuke kaasa elama. Muhedast pauerpopist on saanud pähepuuriv psühhedeelia, nii et kuulaks justkui hoopis mingit teist muusikapala.

Sellest kontseptsioonist nimega "stereo" olen ma muidugi ka enne kuulnud, ja põhimõtteliselt ka teadlik, et paljud kuuekümnendate plaadid ilmusid esialgu monos ning et mitu kanalit tähendaski mõne bändi jaoks põhiliselt seda, et ühest lasti muusikat ja teisest laulu. Nii et kui laulukanali maha keerad, siis saad karaoket laulda. The Ramones'i "Beat On The Brat" on muide selline lugu.. karaoke-laulmist takistab ainult see, et sõnu on kole vähe. Aga järgmine kord Rancho Saloonis (kui see on ikka olemas veel), kes teab...

Aga tänapäeval see pole nii oluline teema, sest niiväga palju sihukest lihtsameelset vasak-parem mängu ei tehta. Eriti väheoluline on see garaazhipungis muidugi, kus mono ja teaduslik-tehniline revolutsioon on endiselt sünonüümid.

Aga kuuekümnendate muusikas on see mono-stereo küsimus märkimisväärsem. Ka mitmetel teistel tolleaegsetel plaatidel kipub heli siia-sinna vasakule-paremale ujuma ja mõjub mõnikord kaunis segadusttekitavalt, eriti kui kuulata mingit suvalist vinüülirippi. Või ongi albumitest eraldi mono- ja stereoversioonid. Ma ei räägi siin puhtast psühhedeelsest produktsioonist, kus kõik peabki sassis olema nagu kört-pärtli särk, vaid kuuekümnendate teise poole rockmuusikast laiemalt.

Seetõttu olengi nüüd isiklikult ja paljakäsi päästnud kriisist plaaditööstuse, sest tellisin inglise Amazonist tervelt neli The Kinksi plaati (need olid küll odavad ka), et saabuks selgus selge heli näol ja õudne saundinöök lõpeks. Sest mu praegused eksemplarid on igati sita heliga. Ja "The Kinks Are The Village Green Preservation Society" plaadilt on kolmandik lugusid puudu. Mingi ameerika reliis või ma ei tea mis siis. Neil uutel The Kinksi CD-albumitel ongi enamasti korraga peal nii mono- kui stereoversioonid lugudest.

"The Who Sell Out"-iga on õnneks asjad selged, CD on täiesti stereo. "Armenia City In The Sky" ja "I Can See For Miles" on esmaklassiline pauerpop ja - no põhiline on ikka see, et meloodiad läbi kogu terve plaadi on esmaklassilised - "Mary Anne With A Shaky Hand", "Odorono", "Our Love Was" panevad end kuulama. Seepärast ma ei hakkagi liialt nurisema, et plaadi kogumulje on minu jaoks uimasevõitu ning laul ei ole päris minu maitse. Laulja, ära ulu nii palju. Muidu hunt äkki tuleb. Ja proto-rockooper "Rael" on õnneks jäetud plaadi lõppu, nii et CD võib juba enne selle algust kinni panna ja hüüda üle pottidest-padadest auruse köögi Oskar Lutsu sõnadega:

"Oleks mina kuulnud kui sind tehti
oleks mina hüüdnud ärge tehke!"

Järeldused: "The Who Sell Out" pole just mu parim sõber, aga kuulata võib küll. "Tommy" jääb minust esialgu siiski puutumata.

Igal aastal saabub kevade sama skeemi kohaselt - kõigepealt hakkab vannitoas hallitama ja siis tuleb Haapsalus õudusfilmide festival. 2007. aastal oli mul omajagu muljeid, kuigi kinno jõudsin täpselt kaht filmi vaatama; 2008. aastal oli ka muljeid ja filme märgatavalt rohkem:

2007: Pendeldades Haapsalu ja Rooma vahet
2008: Dr West, elustaja ja dr Cain, elukunstnik
2008: Filmitegijate elutarkus (kirjutatud teise päeva hommikul päeva villas otse wifisse, wowowow)

Sel aastal peatusime segase kreeka-rooma nimega supelmajas Thallasso Spa Fra Mare (sõnade järjekord võis olla teistsugune), mis asus mere ääres täpselt linnast väljas. Tegu oli enam-vähem talutava majutusasutusega. Kuna Astridil oli kõhuhädad, siis veetsime kaks päeva hotelli kodusemaks muutes, asetades täidetud mähkmepakikesi strateegiliselt valitud asukohaga prügikastidesse. Mõne aja pärast embas kogu hotelli sisemust hapukas, silmi tilkuma ajav lõhn.

Haapsallu saabudes külastasime kõigepealt hoopis Laine hotelli – mis oli muide odavam ja kesklinnale (kinosaalile) oluliselt lähemal kui Fra Mare. Käisime seal söömas ja kui aega hakkas juba nappima, tekitas Merje köögipersonalis omajagu elevust, tellides Brie juustu lehttaignas marjakastmega. See on üks neist toitudest, mis on menüü uhkuseks, mitte tellimiseks. Selle aja vältel kuni köögis retseptiraamatut lapati ja kokk nuga ihus, selgus tasapisi, et oma hotelli enne filmi algust ma ei jõua, ja selle ülesleidmine jääb lõbusaks öiseks ülesandeks. Etteruttavalt öeldes viis Fra Maresse mõnus üksildane, kuid valgustatud tee mere ääres, kus oli kõva tuul ja veeveerel võis kuulda kahistamas Kõrkjates Sosistajat. Mis on muidu sama nagu lavkraaftlik Pimeduses Sosistaja, ainult maavillane ja mitte eriti hirmutav. Selline kõrkjatest ja mudast mätsitud tuustak.

Aga kaldusin teemast kõrvale. On reede ja meie läksime kinno.

Avafilmiks valitud Soome film Sauna õigustas end igati, sest tegu oli üsna originaalsesse keskkonda paigutatud kummituslooga. Lühidalt ümber jutustades, oli 16. sajandil Vene ja Rootsi piiril suur suur soo, mille keskel oli saladuslik küla ja küla keskel oli veel salapärasem saun. Ja saunas pidi patud andeks saama. Sinna sattus siis piirivaidlusi lahendav komisjon, mis koosnes soomlastest (täpsemalt öeldes Rootsi riigi alamatest) ja venelastest sõduritest.

Muidu oli tegu kummituslooga, mille keskmes saladuslik ehitis, mida soomlased oma raudsest loogikast lähtudes saunaks nimetasid – et kui on maja ja vesi ümber, siis saab see ainult saun olla. Asjaolu, et saun oli akendeta ja betoonist, asus tiigis poolenisti vee all ning sellised väheolulised atribuudid nagu lava ja keris olid üldse puudu, ei häirinud kedagi. Nii kui soomlane mingit kuuri näeb, tema tahab kohe vihtlema minna. Aga need kes kummitussauna mõnulema läksid - tagasi ei tulnud.

See kõik on pettus

Lõppkokkuvõttes kummituslugu ise jäigi natuke arusaamatuks, kuid siiski oli tegu õudusfilmiga, mis ka üht-teist uut pakkus. Ja sünged verejanulised soomlased nägid ka väga usutavad välja. Soovitan vaadata, eriti just koloriidi ja meeleolu poolest ning ei tasu segada lasta sellest, et film kulgeb ehtsoomlaslikus tempos. Võrdluseks norralaste hiljutises filmis „Dead Snow“ (maalilised mäed ja natsizombid), ei õnnestunud mingit omapära saavutada, vaid tulemuseks oli tavapärane zombie-film. Saunat ma suvaliseks kummitusfilmiks igatahes ei nimetaks.

Rezhissöör Antti-Jussi Annila saab igatahes peaaegu andeks selle, et ta on ka „Jade Warriori“ rezhissöör. Peaaegu. Täielikuks lunastuseks oleks vaja veel kõvasti vihelda.

The Bronze

Õhtul külastasime veel üht kohalikku meelahutusasutust, mis oli festivali ametlik kõrts või midagi taolist. Uksel oli üks tüdruk, kes meid natuke pahaselt põrnitses, kuid ei öelnud midagi. Alles lahkudes selgus, et ta müüs pileteid, 25 kr tükk. Nimelt esines kõrtsis poisiohtu kitarristide ansambel Chalkboard Chronicles. Plakatilt võis lugeda, et esimest korda.

Pubis oli palju noori, kes olid ilusti end laudade ümber ära mahutanud ja kaasa nõksutasid. Kõik see tuli õudsalt tuttav ette - ja mõne aja pärast sain aru mis nimelt. Kõrts nägi välja nagu The Bronze telesarjast Buffy tVS, kus noored lõbutsesid mitte liiga valju rockmuusika saatel ja pärast "vampiirid" tüdrukuid põõsastesse vedasid. See assotsiatsioon, nagu hiljem näeme, osutus järgmise päeva kinoelamuse osas prohvetlikuks.

Kultuurimaja

Festivaliruumide kohta tuleb tunnistada, et remondi tõttu oli peasaaliks seekord b-saal ning tingimused olid seal üsna vanamoelised. Mulle meenus igatahes elavalt lapsepõlv ja kino "Kaja", kus alati minu ees istus mõni paks vuntsidega mees ning varjas oma kupliga umbes kolmandiku parajasti linastuvast India akshun-filmist. Subtiitrid igatahes kippusid nii ehk naa eesistujate taha varju jääma.

Seetõttu on ka mõistetav, miks festival toimus seekord vähendatud mahus ja miks väliskülalisi vähem kutsutud oli, nii et olgugi et linastus Lucio Fulci retrospektiiv, ei olnud vanameistrit ise kohal oma teoseid tutvustamas. Haapsalu kultuurimajas kõlas see mõte täitsa arukalt, tõesõna, ehkki Fulci on surnud. Juba mitu aastat.

Samuti tuleb tunnistada, et üldine festivalimeeleolu ja korraldus olid jäänud endisele tasemele. Kuna see tase on väga hea, pole põhjust nuriseda.

Aga laupäeval.

Blood On The Highway oli ootamatult täistabamus ja tuleb tunnustada KO-d, kes seda filmi soovitas, samas kui mina alguses kavatsesin minna rõdusaali vaatama katoliikliku alltekstiga raskepärast brasiilia käkkerit. Kuid väikeses saalis linastunud null-eelarvega vampiirikomöödia oli kindlasti vaatamist väärt. Tegemist oli eelkõige ajuvaba naljafilmiga, kus teatud hetkedel ka bona fide teravmeelsusi kuulda võis. Ja hoogne oli ta ka. Teiseks, miks mulle film meeldis, oli muidugi see, et naiskangelane oli välimuselt mõnevõrra Buffy moodi. Juhuslikult? Juhuslikult jee. Huvitav oleks teada, kuidas rezhissöör ta välja valis ja ära rääkis. "Sa näed välja nagu Sarah Michelle Gellar ja jõuad veel kaugele... jaapani õudusfilmide remake-idesse!" Peaaegu kõik näitlejad - eriti kõrvalosades - olid muidu täielikud amatöörid, kuid enamasti tuli see isegi kasuks, sest vampiire (kes evisid veidi ka zombiede omadusi) kujutati totakate ja tuimade väikelinlastena, nii et näitlejakohmakus tuli ainult kasuks.

filminäitlejad, inimesed rahva seast

Aga lisaks säästu-Buffyle astus filmis ootamatult kuid väga majesteetlikult kaamera ette ka ka Nicholas Brendon (mängis Buffy tVS sarjas Xanderit). Tore taaskohtumine. Imestasin natuke, et kuidas ta sihukesse z-kategooria filmi sattus, nii et vaatasin google'ist järgi. Tuleb välja, et mees on pärast Buffy tVS lõppu peamiselt joonud. Sihuke asi panebki jooma.

***

Programm jätkus meie jaoks endiselt väikeses saalis, kus tuli näitamisele religioossete propagandafilmide programm. Tegu oli filmikollektsionääriga - mis iseenesest pole eriti haruldane nähtus, archive.org muide sisaldab hulganisti tarbefilme, "How to be popular?" on üks populaarseimatest ja õpetlikematest. Presentatsiooni peamine voorus ja häda oli see, et neid näidati otse projektorist 16mm lindilt. Kulunud lintide ja projektori valju kõrina kombinatsioonist tulenes see, et peaaegu ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. Võin vaid nüüdsest nentida, et olen vaadanud 15 minutit kõnelemas ameerika jalgpallurit, ilma ühestki mõttest aru saamata.

Eraldi tuleks siiski märkida filmi Nikolai, mis rääkis usklike tagakiusamisest Nõukogude Liidus. See oli ka kanadalase meelest parim - ja napakaim -film kogu valikus, nii et ta jättis selle viimaseks. Samas tegi ta veits kummalist kriitikat filmi aadressil, näiteks et venelasi mänginud näitlejad rääkisid kõik õudsa inglise aktsendiga. Eks oli küll hiline aeg, aga ma arvan, et ma ei olnud ainus, kes märkas, et põhjuseks oli vast see, et näitlejad rääkisid oma emakeeles, milleks oli inglise keel. Uskumatu, aga tõsi. Aga süzhee ja näitlejate poolest oli see päris usutav film, usklikke kiusati Venemaal tõepoolest taga, selge see. Ainult keskkond ei olnud piisavalt N Liidu pärane. Liiga puhas oli kõik, noh. Igatahes kõva draama oli.

Kanadalane müütas ka oma deeveedeede sarja Hunka Junk, mille kohta ta kiitles, et need maksavad ainult 50 eesti krooni ja on pressitud venemaal. Kõlas nagu tüüpilise pira-plaadi kirjeldus, aga see selleks. Lahkusime KO-ga öhe, mõlemal taskus üks plaat sarjast. Pärast vaatasime ühte ka, on tõepoolest junk ja on tõepoolest nii, et kohati on päris huvitav vaadata. Need vanad tarbefilmid tunduvad sama ebareaalsed nagu signaalid maavälistelt tsivilisatsioonidelt. Ja kujutage ette SETI tehnikute pettumust, kui lahtikodeeritud signaal kosmosest osutub vanaks hägustunud värvidega õppefilmiks sellest, kuidas viisakalt telefonile vastata.

Pühapäeval Jumal puhkas ja mina ka. Kinno enam ei läinud ja korjasime sinililli (Jumal mitte, tema puhkas).