Vanasti (arhiivist järgi vaadates nii aastatel 2003-2004) oli Sewercide Lo-Fi toimetusel tore tava nädalavahetusel viia end sobivalt luulelisse meeleollu ja minna kontserdile. Ning siis kui bänd pahaaimamatult mängis, pistis Evol käe rahvamassi vahelt läbi, käes kahtlast päritolu seebikas ja tegi klõpsu ära. Pärast panin selle Sewercide'i lehele üles, et uuriv ajakirjandus ikka õitseks ja areneks.

See nädalavahetus läks üllataval moel umbes sama skeemi järgi. Uues maailmas oli tänavafestival. Seebikas on  mul uus, kuid piltide teravuses küll mingit kvalitatiivset erinevust täheldada ei või.

Need sellid, kes siin pilli mängivad, moodustavad ansambli Zahir.

Muidu oli tore üritus. Aga võõras linnaosas tuleb olla ettevaatlik, sest pööninguakendest ja kuurikatustelt jälgivad sind tähelepandamatud, kuid väga tähelepanelikud silmad - vabariigi valvurid.

Sellise märgi olin õhtul Uuest Maailmast tagasi jalutades endal jalatsi sisse astunud. Juhus? On ta jee juhus. Pimeduses Uitaja on alati valvel.

Sügis ligineb, veebileht elavneb.

Southern Culture On The Skidsi repertuaarist võiksin nimetada umbes kümmekond laulu, mis on minu täielike lemmiklugude hulgas. Ent bändi tervikalbumitega on nii ja naa. Üldiselt, mida lõunaosariigirockilikumad lood ettekandele tulevad, seda igavam. SCOTS ei ole loomulikult tüütu hevirock, kaugel sellest. Ja tema hillbilly/rockabilly/kantri („I’m a chickenshit farmer from Caroline“), mehhiko/teksase-teemalised laululood ning päris rängakõlaline instro (nagu nt „Mudbuggy“!) meeldivad mulle kohe päris hästi. Tore on ka see, et SCOTS-il on kaks lauljat – tavaliselt laulab Rick, aga väiksem (kuid see-eest esmaklassikaline) osa repertuaarist on bassimängija Mary kanda. Selline tavapärane mees-naine kombinatsioon, mis tuttav paljudest bändidest.

SCOTS-i austajate leeri meelitas mind lõplikult nende 1996. a Estrusile plaadistatud topelt-EP "Santo Swings", pühendatud mehhiko legendaarsele luchadorile. See plaat on automakis siiamaani aukohal, sest kõik lood olid esmaklassilised.

„Dirt Track Date“ ostsin ma kogunisti Eestist, Telliskivi tn täiturult, kus ühes pimedas ruumis oli millegipärast ka plaadilett. Pimedas sellepärast, et ei näeks, kas kriipimisjälgi on plaadi peal. Igatahes sirvisin tükk aega plaate ja kui „Dirt Track Date“ kätte sattus, oli selge, et seda ma just otsingi. Plaadimängija nõel a-poole alguses küll krõpsutab, aga muidu on siiski kuulatav. Tegu on 1995. aastal Geffenile tehtud albumiga. Jah, seesama leibel, kes lootis üheksakümnendatel alt-rockiga ratsa rikkaks saada. Selgub, et ka SCOTS oli kahe albumi pikkuselt Geffeni hingekirja ostetud.

Tegelikult juba esimestest lugudest selgub, et tegu pole just lemmikalbumiga. Siin on liiga palju sedasama kesktempolist rockmuusikat, mis toob samaaegselt meelde nii lõunaosariigid kui ka lõunauinaku. Kuigi jah – "Skullbucket" on päris mõnus instrumentaal. Hiljem Geffeni poolt eraldi singlina välja antud "Camel Walk" on selle plaadi kõige kuulsam lugu on samuti päris okei, kuid üldiselt mitte SCOTSi parimaid palu. Veidi võimsam on sellele järgnev "White Trash", mis ka muide singlile jõudis, seda küll Belgias. Siis on jälle väheke üheülbaline rockprogramm ning lõbusamaks läheb alles b-poole lõpus, kus väheke energilisem "Galley Slave" ja väga mõnus "Whole Lotta Things", kust kostab intensiivset kantrimõjutustega kitarrinäppimist, mis mulle SCOTS-i puhul väga meeldib. Selle plaadi tipphetk. Ja viimases, albumi nimiloos "Dirt Track Date" imiteerib laulja edukalt võidusõiduhääli. Kas sellest kõigest piisab - noh, ma ei tea. Kui bändi enne kuulnud pole, siis soovitaks alustada SCOTS-iga tutvumist mõnest teisest albumist (või võtta ette "Santo Swings", loomulikult). Õigupoolest vajaks Sewercide Lo-Fi hädasti üht põhjalikumat ja pikemat uudisjuttu SCOTS-ist. Aga täna pole see päev.

Põhiline küsimus, mis talvel õues jalutades tekkis, oli järgmine. Nimelt on Nabra, Pebre ja kõik need teised lagunevad tänavad talvel õudsalt libedad. Ja üsna pimedad, päris sünged kohe. Eriti kui on ebasoodsad kliimatingimused, aga teadagi et maailm on väike, kõik on omavahel seotud ja palju polegi vaja, et ilm halvaks läheks. Vulkaan Tulemaal korraks köhatab, ja juba ma olengi musta jää peal pikali, põlv põrund ja hambad sügaval keeles. No vaat, ja siis pimedas ringi kooberdades - ainus püstijäämisvõimalus on meeleheitliku otsustavusega lapsevankri sanga külge klammerduda - mõtled suurte küsimuste peale. Et kas Batman, kui ta mõnd kurikaela taga ajaks, ka siin libedal teel jalule võiks jääda? Ja kuidas see kõik võiks välja näha? Ja kui ta ikkagi käbla käiks, oleks päris koomiline, või mis? KERPOW. Võib-olla lubaks ta endale koguni mõne kergemat sorti vandesõna. Gosh-darn või uhh-tõõ. Aga kui talle sekundeeriks antikangelane nimega Must Jää, kes külvaks enda ümber pimedust ja lörtsi, varitseks külmunud lompide ääres, mis on libedamad kui kahenädalane vorst ja annaks ettevaatamatule jalakäijale matsu turjale, mis ta kohe horisontaalsesse koomasse saadab. Ja puistaks tänavatele petlikku petuliiva, mis tegelikult käntsukäimise vastu üldse ei aita? Mäherdune õud, ei siis julgeks üldse õues käia.

Kuna ma ise olin igaõhtune pimeduses uitaja (iga õhtu kell 6 tuli laps magama jalutada), siis on Batman, kes üsna samamoodi Gotham City ebasõbralikel tänavatel ringi ukerdab, veidi lähedaseks saanud. Peamiselt huvitab mind muidugi see, et kuidas koomiksikirjanikud on ebausutavast klounikostüümis sellist vorminud säherduse morni ja süngelt salapärase superkangelase. Ei no kahtlemata on tore, et koomiks pürgib kõrgemale labasest meelelahutusest, aga kas inimhinge saladuste uurimisel on ikka kõige otstarbekam võtta vaatluse alla alati mossitav multimiljonärist kostüümis superkangelane?

Muide Batman tõenäoliselt jääks jää peal siiski jalule, kuna jalataldade all on tal niikuinii mingid harjased kleebitud, mis ilmselt valmistatud Arkhami hullaris pimedate kurjategijate poolt. Samas on antikangelasel Mustal Jääl kindlasti veel palju trikke varuks - peamiselt ilmselt viskab soola ja liiva silma ja torgib lumemeestelt varastatud porganditega otse ribidesse, ise alati varju jäädes.

Hellõu, Kuopiõu!

Batmaniga uuendasin tõsisemalt tutvust hoopis eelmisel aastal Kuopio linnas. Koomiksi "Batman ja poika" (i.k "Batman ja Son", Grant Morrison - Andy Kubert, 2006) ostsin kasutatult ühest sealsest vanakraamipoest, rohkem küll Grant Morrisoni kui Batmani nimest innustatuna. Kolm koomiksit oli tegelikult pakis, ilusti värvilise paelaga kokku seotud. Pärast sirvisin neid Kupio kvartalimuuseumis vabaõhukohvikus. Päike paistis ja kusagil ei olnud näha Batman-viirastusi esilemanavat jääd ja lund. Batman (ja Ryydman) on Soomes õnneks vaid õudne meenutus minevikust. Parandus: õudne küll, aga mitte päris minevikust: Soome wikipedia hoiatab: "Musiikillisesta kömpelyydestään huolimatta he myivät ensimmäisellä omakustanteena julkaistulla Ehtaa tavaraa -levyllään platinaa." Uhh.

Lisaks oli pakis üks Batman/Witchblade/JLA crossover. Kolmas raamat oli üks Ultimate Spiderman'i vihik, mis tagasiteel Eestisse leidis oma tänuväärse koha laeva prügikastis.

Ega ma ei peakski seda muidu väga tähelepanuväärseks raamatuks, aga Batman & Son algab kaheleheküljelise joonistusega maniakaalselt irvitavast Jokerist, kes vihmasajuses öös kaardub üle maas lebava Batmani kuju. See nägi võimas välja ja just siit hakkasin Batmani koomikseid tähele panema. Tegelikult valingi neid pigem pildi kui sõna põhjal. Muidu võib vaid lisada, et Batman & Son'ist saab alguse Grant Morrisoni loometee Batmani püsiautorina ja see on üks äraütlemata tagasihoidlik algus . Süzheest selgub igatahes, et Batman on endale kunagi poja teinud, kõigi eelduste kohaselt kostüümi seejuures iial ära võtmata.

Teine Morrisoni raamat, mida hiljaaegu lugesin, oli "Arkham Asylum: A Serious House on Serious Earth" (1989), kunstnikuks Dave McKean. Haha. Dave McKean on nii kuulus kahel põhjusel: esiteks tegi ta Neil Gaimani "Sandman" koomiksile ägedaid kaanepilte ja teine põhjus on loomulikult see, et Sandman'i jutud ise joonistasid teised, vähemambitsioonikad kunstnikud. Mis koomiksi loetavusele ja tuntusele kahtlemata kõvasti kasuks tuli. Jajah, ma ise olen vist traditsioonilisema stiili austaja.

Aga selles köites saab McKean täiega möllata ja tal on ka tänuväärt materjal: Arkhami hullumaja, selle asukad ja loomulikult Joker ise, kelle irvet ta igas pildis isepidi venitab. Tulemus on päris võimas ja tihti muidugi üsna arusaamatu. McKeani pildiread justkui tõmblevad hullumeelsuse ja selge pilgu vahel - kuvades vaheldumisi tagasihoidlikumaid ja tõepärasemaid kaadreid, mis seejärel plahvatavad deformeerunud proportsioonidega karmi värvigammaga plätserdisteks. Heas mõttes plätserdisteks ja väga meeleolukateks seejuures, aga see kõik saab teoks enamasti stsenaariumi arvel. Koomiksi uusväljaandele on muide stsenaarium juurde pandud, nii et võib lugeda kõike seda pikka juttu, mis Morrison on kirja pannud ja võrrelda, kui palju sellest on McKeani piltidesse jõudnud. Pildi ja sõna tasakaal on siin igatahes väga õrn ja kord jääb peale üks, kord teine. Aga see on ilmselt paratamatu. Vastutasuks saab segadusse aetud lugeja (mina igatahes pidin paar korda stsenaariumist järgi vaatama, et mis toimub) päris mitu lehekülge väljakutsuvat koomiksikunsti. Croci ja Batmani võitlus oli igatahes väga kaunis, kuigi see sõna võib natuke kohatu tunduda.

See on tõesti selline köide, mille puhul võib Batmani rahulikult kuu peale saata ja vaadata seda kui iseseisvat teost, eemal igasugu koomiksivärgist. Pigem küll jah vaadata kui lugeda, sest raamat on täis igasugu kõrvaltegelasi, kes ütlevad midagi eelkõige vaid neile, kes Batmani-temaatikaga mõnevõrra kursis on.

Lisaks eelmainitutele sattusid eelmisel aastal kätte ka "The Killing Joke" (Alan Moore - Brian Bolland, 1988) ja "Joker" (Brian Azarello - Lee Bermejo, 2008) ning "Batman R.I.P" (Grant Morrison - Tony Daniel, 2008), see viimane on veel lugemata. Kaks esimest olid igatahes pildimaterjali koha pealt esmaklassilised.

Ei teagi mis järeldusi teha nüüd. Seda, kas Grant Morrison on maailma paremuselt teine koomiksikirjanik või mitte, otsustan ma pärast mõne köite The Invisibles'i lugemist, esimene just saabus. Teine järeldus on see, et talv hakkab läbi saama ja kangelaste keebid kevadtuules uljamalt lehvima.