Mida, mida?

johnny violent's fucking gay
ultraviolence fucking sucks
morrissey's gonna kick your ass
i'm gonna catch you
johnny violent's fucking dead

Anal Cunt "Johnny Violent Getting His Ass Kicked By Morrissey" (1996)

Ah soo. Ilma Interneti abita on kaunis keeruline sõnadest aru saada. Johnny Violent igatahes on kadunud mees, Morrissey teda murrab.

Ma ei ole küll päris kindel, milline Morrissey, sest Anal Cunti produtsent oli ka Morrissey-nimeline.

Tegelikult ma tahaks hoopis uuesti kuulata seda lugu, mis väidetavalt kirjeldas kõige õudsamat asja maailmas ning mille refrääniks oli "Ten thousand Morrisseys are coming up the hill". Kõlab natuke kui Tharaphita muusikapala "10000 eestlast" - ma ei saanud alguses aru, milles asja mõte on, kuid nüüd ma alles hakkan selle 10000 mehe kujundi võimsust aduma.

10 tuhat Morrisseyd, kitarr kaenlas ja joig huulil, kes tulevad meile esinema ja kelle wikipedia artiklis on peatükid "Political Leaders", "Accusations of Racism", "Animal Rights" ja "Sexuality." Õnneks ma ei lugenud neid. Aga laulud on tal head, kindlasti. "Like A Virgin" on mulle alati meeldinud.

Seda kümne-tuhande-morrissey-laulu mängis Miettinen kunagi ammu "Vitsi-Räkärodeo" saates, kus ta mängis plaate, mis tema arust olid kõige naljakamad. Kahjuks olen artisti nime unustanud. Mul oli kunagi kassett selle saate salvestusega. Nüüd on see kassett nii kindlates kätes, et enam vist ei õnnestu seda nende vahelt välja kangutada.

Nagu näha, on mul palju mõtteid. Mõtete kõrval on minu elu tabanud ka tehnoloogiline kollaps. Nimelt on Astridi abiga mu aipodist saanud ei-pod (juhtme ots on lapse ilast oksüdeerunud ja ei lae mängijat funktsioneerimiseks hädavajaliku kõrgekvaliteedilise Eesti! Energiaga!) ning plaadimängijast sai plaadiviskaja - väikese lapsepoolse skrätšimise tulemusena on plaadinõel täitsa nüri. Ja tagajärjed - oh häda. Mul on kaks Pierced Arrows'i seitsmetollist, mida ma seniajani pole kuulata saanud.

Samas plaadipakis oli ka Micragirlsi singel ja poster, mille ma lubasin peldiku uksele üles panna. Mitte lugupidamatusest, mul pole lihtsalt paremat kohta. Tualett ei pea ju kole olema - vastupidi, tahaks just mingit hingelähedast vaadet. Ja eks teame juba Shveikist, et kasvõi keisrihärra - või siis meie riigi kontekstis Ansipi pildi - võib vetsu uksele üles riputada.  Kui mõni salapolitseinik sinna vetsu just põit tühjendama ei satu, pole midagi peljata.

Sellest plakatist oleks jätkunud mulle vaatlusainest pikaks ajaks.
Tühjale valgele pinnale oleks ehk tähendanud üles mõne mõtteteragi.

Igatahes kuulis ka Merje mu väärt plaanist ja ei hakanud mulle vastu vaidlema. Mõni päev hiljem avastasin ma paraku et, Merje, kuigi igati nõus minuga, et Micragirlsi poster on väärtuslik kodukaunistuselement ning ehteks igale koduselt hubasele käimlale - et Merje oli selle plakati - *täiesti juhuslikult*, loomulikult - ära visanud. Kuna "ta oli nigunii katki" ja "ta polnud isegi ilus mitte". Julgen vastu vaielda.

Aga teha pole midagi, pean nüüd leppima Damaged Goodsi postkaartidega. Aga need on palju pisemad.

Josie tunneb muret Johnny seksuaalse orientatsiooni pärast:

Johnny, mis värk on? On su armastus ikka tõeline? Mind ei emba sa kunagi ja nüüd täna nägin sind nende lõbusate poistega ringi käimas?

Miks sa nii imelik oled, ah? Oled sa mingi kentsakas vä?

- Josie Cotton "Johnny Are You Queer?" (1981)

See oli Josie Cottoni debüütsingel ja peaaegu oleks lauljatar sellega kuulsaks saanud. Aga ei saanud. Ma ei mäleta, mis plaadil ma esimest korda seda lugu kuulsin, aga praegu ilmus see välja Bomp Records'i retrospektiivkogumiku peal. Selline lihtne Ameerika new wave muusikapala, mis esmapilgul kõlab küll valjult, kuid tegelt võiks vabalt ettekujutada Thea Phaluoja "Proov 583" saatel seda laulu ETV stuudios kõõrutamas.

Järeldused: Bomp Records ja temast tekkinud Voxx Records teema tuleb ehk kunagi pikemalt jutuks. Eriti Voxx, sest Bomp'iga mul probleeme ei ole, aga Voxxi kontseptsioon (kuuekümnendate garaazhirocki "autentne" järgiaimamine) ja resultaat võtab veidi nõutuks. Aga sellest mõni teine kord.

Johnny Kõu.
Elab vee peal, toitub välgust.
Johnny Kõu ei vaja kedagi, raha ka ei taha.
Välk ja pauk, välk ja pauk!

Albumilt "The Kinks Are The Village Preservation Society" (1968), mis oli möödunud aastal üks mu lemmikplaate. Niivõrd head lood on sellel plaadi lihtsalt. Ray Davies ei ole üks tavapärane passita inimene.

Olgugi, et Johnny Thunderi sõnad on väga äkilised, tuleb nentida, et päriselt pole see laul välguga kala püüdvast erakust, vaid Johnny Thunder on koomiksikangelane, kelle eriliseks võimeks on - just nimelt, välguga paugutamine. Nii et inspiratsiooniallikas on kaunis proosaline. Üks mees, kes samast koomiksist nime sai, on Johnny Thunders (ex-NY Dolls, ex-Heartbreakers).

Lugu saab kuulata hetkel ka juutuubist.

Johathan Richman kurdab oma muret mõttelisele tüdruksõbrale.

Alati sa käid selle hipi-Johnny'ga... Kes on kogu aeg pilves - samas kui mina: I'M STRAIGHT. Miks mina ei saa sinuga hipi-Johnny asemel jalutada, ah? Tema on ju pilves hipi-Johnny, samas kui mina olen alati kaine. Ja uhke selle üle! Mitte et mul midagi hipi-Johnny vastu oleks. Tõepoolest ta on tore poiss, ainult alati pilves. Aga mina: I'M STRAIGHT.

- "I'm Straight" - The Modern Lovers "The Modern Lovers", 1976.

Jonathan, usaldusväärsuse etalon.