"The Ventures Knock Me Out" (1965)

Alustada tuleb sellest, et tegemist on the Ventures'i järjekorras seitsmeteistkümnenda stuudioalbumiga. Selleks ajaks oli bändil seljataga viis aastat plaadistamist, nii et töönarkomaanialt on The Ventures täiesti ületamatu. Muidugi, salvestamistempo oligi kuuekümendatel teistsugune - vähemalt üks album aastas oli hädapärane miinimum, aga viie aasta jooksul sellist tootlust üleval hoida on tähelepanuväärne saavutus. On selline kompulsiivne salvestamine nüüd halb või hea, kes seda teab.

The Ventures mängib loomulikult instrumentaalset kitarrimuusikat, kes veel ei tea. Kuuekümnendatel saatis neid märkimisväärne edu ja nad müüsid (muidugi ka salvestasid) palju-palju plaate. The Ventures'il on vähemalt paar suurt hitti, mida kõik kindlasti kuulnud on - isegi siis kui nad ei tea, kes mängib. Sest Eestist on selline muusika suures kaares mööda läinud, hoolimata sellest, et Soomes oli nn rautalanka väga kuum teema nii kuuekümnendatel kui ka tänapäeval.

Oma legendaarsusest hoolimata ei tekita The Ventures'i nimi minus siiski päris sellist elevust kui mõni teine tolleaegne surf/instro-grupp, nagu Trashmen, Volcanos või Dick Dale & His Del-Tones. The Ventures on siiski bänd, kes jääb eelkõige surf/instro keskteele ja kelle muusikas puudub pahatihti hädavajalik teravus. Kitarriinstro ongi juba olemuselt veidi monotoonne žanr ja ansambel peab kõvasti pingutama, et kuulaja huvi üleval hoida. Üllatused, provokatiivsed kitarritõmbed, ent ka hoolikalt väljamängitud vaiksed momendid on hea instro-albumi puhul hädavajalikud.

Sellel albumil jõudu ja pinget igatahes mõnevõrra napib, vaid ansambel mängib rahulikus kesktempos algusest lõpuni. Kuid jah, nõustugem, et väga professionaalselt mängib. Plaadile on mahtunud neli originaallugu ja valik laenulugusid, rõhuasetusega briti muusikal. Laenulugude mängimisel ongi põhiline häda pretensioonitus ja tuimus, millega neid esitatakse. Eriti torkab see silma The Zombies'i "She's not there" juures, mis originaalis oli vaikne ja tundlik, kuid äreva rütmisektsiooniga poplugu. The Ventures saeb sellest oma kitarridega tuimalt läbi nagu teleturu nuga saepuruplaadist. Selle aranžeeringu tegemine ei saanud küll rohkem kui viis minutit aega võtta. Teiseks, Lennon-McCartney ja Roy Orbisoni kaverid (loomulikult "Pretty Woman") võisid olla aktuaalsed 1965. aastal, aga tänapäeval on mõlemad tüütuseni ära leierdatud autorid ja The Ventures'i jällegi üsna konservatiivsed tõlgendused ei lisa midagi uut.

Samas on bändil mõnus, hästi väljatimmitud saund, ja kui nad ikka hoo sisse saavad - ja plaadil on ka paar veidi kiiremat pala - siis ei saa ühtegi halba sõna öelda. "The Ventures Knock Me Out!" sobib igatahes väikese puhkehetke saateks imehästi.

Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

The Chatham Singers - An Image Of You 7" (Damaged Goods, 2008)

Pean nentima, et The Chatham Singers ei ole ei tempolt ega valjuselt päris tüüpiline Billy Childishi avantüür, vaid tegu on sellise üsna kauni ja vaikse bluusiplaadiga. Sihukese kauni ja vaikse bluusiplaadiga, mis paneb päris kõvasti proovile mu armastuse kaunite ja vaiksete bluusiplaatide vastu.

A-pool, "An Image Of You" on Billy Childishi oma lugu ja endiselt on tegu Childishi tüüpiliselt kaasakiskuva laulutoodanguga. Mind kisub ka kaasa. B-poolel olev "Angel Of Death" on laenulugu (aga mitte see kuulus hevilugu, eks ole) ja sobib muidu hästi ühe kauni ja vaikse bluusiplaadi B-poolele, kuid selles loos pääseb juba kaunikesti võidule erakordselt kõõrutava häälega naislaulja. Veidi närvesööv ja rikub veidi muljet, et tegu on kauni ja vaikse bluusiplaadiga.

Chatham Singers'ilt on ilmunud juba kaks albumit (mõlemad kaunid ja vaiksed bluusiplaadid, kahtlemata), ent olen veel äraootaval seisukohal. Bänd kas taltsutagu oma lauljat, või siis muutugu mu enda arusaam kaunist ja vaiksest bluusiplaadist.

Sügis ligineb, veebileht elavneb.

Southern Culture On The Skidsi repertuaarist võiksin nimetada umbes kümmekond laulu, mis on minu täielike lemmiklugude hulgas. Ent bändi tervikalbumitega on nii ja naa. Üldiselt, mida lõunaosariigirockilikumad lood ettekandele tulevad, seda igavam. SCOTS ei ole loomulikult tüütu hevirock, kaugel sellest. Ja tema hillbilly/rockabilly/kantri („I’m a chickenshit farmer from Caroline“), mehhiko/teksase-teemalised laululood ning päris rängakõlaline instro (nagu nt „Mudbuggy“!) meeldivad mulle kohe päris hästi. Tore on ka see, et SCOTS-il on kaks lauljat – tavaliselt laulab Rick, aga väiksem (kuid see-eest esmaklassikaline) osa repertuaarist on bassimängija Mary kanda. Selline tavapärane mees-naine kombinatsioon, mis tuttav paljudest bändidest.

SCOTS-i austajate leeri meelitas mind lõplikult nende 1996. a Estrusile plaadistatud topelt-EP "Santo Swings", pühendatud mehhiko legendaarsele luchadorile. See plaat on automakis siiamaani aukohal, sest kõik lood olid esmaklassilised.

„Dirt Track Date“ ostsin ma kogunisti Eestist, Telliskivi tn täiturult, kus ühes pimedas ruumis oli millegipärast ka plaadilett. Pimedas sellepärast, et ei näeks, kas kriipimisjälgi on plaadi peal. Igatahes sirvisin tükk aega plaate ja kui „Dirt Track Date“ kätte sattus, oli selge, et seda ma just otsingi. Plaadimängija nõel a-poole alguses küll krõpsutab, aga muidu on siiski kuulatav. Tegu on 1995. aastal Geffenile tehtud albumiga. Jah, seesama leibel, kes lootis üheksakümnendatel alt-rockiga ratsa rikkaks saada. Selgub, et ka SCOTS oli kahe albumi pikkuselt Geffeni hingekirja ostetud.

Tegelikult juba esimestest lugudest selgub, et tegu pole just lemmikalbumiga. Siin on liiga palju sedasama kesktempolist rockmuusikat, mis toob samaaegselt meelde nii lõunaosariigid kui ka lõunauinaku. Kuigi jah – "Skullbucket" on päris mõnus instrumentaal. Hiljem Geffeni poolt eraldi singlina välja antud "Camel Walk" on selle plaadi kõige kuulsam lugu on samuti päris okei, kuid üldiselt mitte SCOTSi parimaid palu. Veidi võimsam on sellele järgnev "White Trash", mis ka muide singlile jõudis, seda küll Belgias. Siis on jälle väheke üheülbaline rockprogramm ning lõbusamaks läheb alles b-poole lõpus, kus väheke energilisem "Galley Slave" ja väga mõnus "Whole Lotta Things", kust kostab intensiivset kantrimõjutustega kitarrinäppimist, mis mulle SCOTS-i puhul väga meeldib. Selle plaadi tipphetk. Ja viimases, albumi nimiloos "Dirt Track Date" imiteerib laulja edukalt võidusõiduhääli. Kas sellest kõigest piisab - noh, ma ei tea. Kui bändi enne kuulnud pole, siis soovitaks alustada SCOTS-iga tutvumist mõnest teisest albumist (või võtta ette "Santo Swings", loomulikult). Õigupoolest vajaks Sewercide Lo-Fi hädasti üht põhjalikumat ja pikemat uudisjuttu SCOTS-ist. Aga täna pole see päev.

Möödunud talvel sain Ahtiga kokku vahetult pärast seda kui ta oli tagasi saabunud otse pimedast Soomest. Ta oli vaikne, väsinud, näost üleni valge ja habemesse kasvanud. Ahti oli käinud seal kaugemates Soome külades äriasju ajamas ja suhelnud süngete meestega, kes ütlevad ainult "joopajoo" ja "heijdoo". Sealt, ühest tagamaa vanakraamipoest oli ta mõne marga eest (perus-soomes pole eurod marku ja karusnahku veel välja tõrjunud) ostnud mulle kingituseks selle plaadi. Kaanepildi põhjal, loomulikult.

Ma siiamaani mäletan soome autori raamatut The Beatles'ist, kus üks soomlane avastas enda jaoks biitlite muusika, jooksis välja tundrasse, kuulas seal kuidas kõrgepingeliinitraadid sumisesid ja sealt justkui Lennon-McCartney ägedat muusikat kostus ning kujutas ette, kuidas need traadid ühendavad teda biitlitega. Kadestamisväärt kogemus. Pole kahtlust, et Taani ansambli Gasolin' 1976. a album pakkus plaadi algsele omanikule sama intensiivset elamust (lisaks ka erootilist elamust, kahtlemata). Igatahes kaas on täitsa ära kulutatud, aga plaat ise on hästi hoitud.

Tagakaanelt leiab jutu taani ansamblist, kes olevat esimesena tõestanud, et ka taani keeles on võimalik head rockmuusikat teha. Ja selle tõestuseks siis käesolev plaat. Mis on 100% inglisekeelne. Lisaks on tagakaanel pilt neljast keskmiselt hea hambumusega taani noorukist, kel rockiriided seljas ja üks näitab vaikselt rusikatki. Kahjuks päris nii vapustav see album täna ei ole, kui 1976. aastal. Muusika on ootuspärane seistmekümnendate traadirock, päris hardrock ei ole, aga väga vaikselt ka ei kõla. Esimene lugu torkab kõrva sellega, et ta lõpeb kolm korda ja siis hakkab jälle. Ausõna. Halva üllatusena kohtab ka palju viiuliseadeid, kuid muidu on jah, oskuslikult salvestatud plaat, ainult igavavõitu. Üldiselt meenutab see bänd olemuselt Padarit ja The Suni. Omal maal populaarsed, laiemas perspektiivis mõttetud.

Aa jah, ühest Jaapani bensiininimelisest ansamblist oli juba varem juttu. Too jaapani plaat on kobedam.