Suvel astusin sisse vanakraamipoodi Märjamaal. Kaltsukaid oli alevis umbes 7 ja mul oli tulnud pähe napakas idee, et üle kõige vajan ma viivitamatult ühte huvitavat raamatut, mida lugeda. Raamatupoodi Märjamaal aga pole. Paraku selgus, et kaltsukad haisevad kopitanud riiete järele põhjusega - seal müüakse kopitanud riideid, mitte raamatuid.

Ent kustumatu kultuurihuvi ja lugemisjanu kannustas mind külastamast üha uusi ja uusi pisikesi taaskasutusbutiike ja lõpuks leidsin 5-krooniste DVD paki (briti ajalehtede tasuta kaasaanded), millest mõned välja valisin. Üks neist oli Briti Ealingi stuudio 1949. a komöödia "Kind Hearts And Coronets".

Vasakult: Tulevane hertsog, üks ohvritest ja tema abikaasa, tulevane hertsoginna

Eelkõige seondub Ealingi stuudio mulle Alexander Mackendrickiga, kelle filme ma olen mõned näinud, nii et põhimõtteliselt teadsin, mida oodata. Ealingi filmid on tänapäeval väikest viisi klassika. John Cleese kinnitas, et "A Fish Called Wanda" tegemisel võttis ta õppust Ealingi vanadest filmidest. Vennad Coenid tegid lausa oma versiooni Alexander Mackendricki 1955. a mustast komöödiast "The Ladykillers" Ja nii edasi. Paljudel režissööridel on kombeks Ealingi filme takkajärgi kiita. Nii nagu nt Quentin Buratino ammutab inspiratsiooni  b-filmidest, otsustavad teised pöörduda naljafilmide raudvara poole. Cleese edukalt, vendade Coenite uusversioon läks - paraku - aia taha. Muide, Ealingi stuudio mõju Ameerika filmitööstusele oli ka päris otsene - Alexander Mackendrick kogus oma filmidega piisavalt kuulsust, et sai kätt proovida ka Hollywoodis ja töötada tolleaegsete tippnäitlejatega.

Selle filmi režissöör Robert Hamer ei ole päris nii globaalse haardega, kuid vähemalt inglaste meelest on tegu igati tipsen-topsen filmiga. "Kind Hearts And Coronets" on ootuspäraselt süütu alguse, kuid väga ohvriterohke sisuga must komöödia. Lugu räägib pooleldi siniverelisest noormehest, kelle aadlisoost ema abiellus itaalia lauljaga ning poeg kaotas seetõttu lootuse tiitlile ja pärandile. Tema elu oli raske, ebaõiglus suur ning d'Ascoyne'ide rikkus väga ahvatlev, mistõttu noormees otsustas ise hertsogiks saada. Selleks oli vaja kõigepealt kõrvaldada  arvutult sugulasi, kes pärimisjärgluses tema ees olid. Enamasti mõrva abil.

Film püsib peamiselt kahel osatäitmisel. Üks on Dennis Price'i mängitud peategelane Louis, keda kaunistavad igati usaldusväärne käharpea ning südamlikud silmad. Filmi alguses on ta vaid naiivne nooruk, kuid kelle paindlik südametunnistus, kombineeritud kalkuleeriva mõrvakirega, filmi vältel tasapisi esile kerkib. Seejuures jääb ta kaaskodanike silmis endiselt igati sümpaatseks gentlemaniks, kes vaevaga omandatud hertsogitiitlit täielikult väärib.

Teine osatäitmine on Alec Guinnessi kanda, kes mängib filmis enam-vähem kõiki ülejäänud tegelasi. Täpsemalt kaheksat - kõik d'Ascoyne'i suguvõsa liikmed, keda Louis süstemaatiliselt teise ilma saadab, on Guinnessi kehastatud - elumees, napsulemb fotoentusiast, veel napsulembelisem rauk-preester, admiral, isegi üks sufražett jne. No on alles usin mees. Siin tulebki täheldada, et mina vaatasin ammulisui terve filmi ära ja alles lõputiitrite ajal sain aru, et kõik need rollid olid ühe mehe mängitud. KO on väheke taibukam ja jagas selle juba poole filmi pealt ära.

Siin on 3-minutiline Youtube lõik filmist, kuhu on mahtunud tervelt kolm surma.

Filme "Kind Hearts And Coronets" ja "The Ladykillers" ühendab eelkõige see, kuivõrd süütul ja kergel toonil lugu jutustatakse. Poole silmaga vaadates on "Kind Hearts And Coronets" lihtsalt kena suhtedraama ja muhe satiir Briti kõrgklassi aadressil (Alec Guinness kujutab aristokraate suure lustiga, ent halastamatult) -- välja arvatud, see, et kõik surevad. Ja ka "The Ladykillers" on väga viisakas film -- teejoomine ja tänan-palun käib kogu aeg. Välja arvatud siis kui filmi tegelased üritavad süütut vanamutti maha koksata. See kontrast panebki filmid elama ja paneb publiku hämmastunult nihelema.

Väike uuring tuvastas, et "Kind Hearts And Coronets" põhineb kellegi Roy Hornimani romaanil "Israel Rank" (1907), kes oli väikestviisi Oscar Wilde'i jünger. Seda mõju on kuulda ka Louis' kaadritagustest monoloogidest. Filmi sündmused toimuvadki 20. sajandi alguses, kuid kui romaani peategelane oli juut, siis Louis oli hoopis Mazzini, ehk itaallane. Kriitikud nimetavadki raamatut kordamööda kas antisemiitlikuks või antisemitismi paroodiaks, olenevalt sellest, kas raamat meeldis või mitte.

Järeldused: Ma ei ole seniajani näinud filmi "A Man In The White Suite". Kavatsen selle üle nüüd mõtiskella. Võib-olla koguni midagi ette võtta.

Marie Antoinette (2006, R: Sofia Coppola, O: Kirsten Dunst jt) film pakub mulle huvi kahest aspektist. Esimene aspekt on isiklik.

Kunagi ammu-ammu astusin ma südamevõbinal sisse Tallinna Raamatutrükikoja pääslast, et koolivaheajal omandada laadija raske elukutse ning teenida ühtlasi mõnisada värskelt ringlusse päästetud Eesti krooni. Töölepingu pikkuseks oli täpselt 30 päeva - ja iga päev lugesin ma järgijäänud päevi uuesti üle ja üle.

Nimelt oli ka trükikojas suvel trükkalitel puhkeperiood ja "laadimine" seisnes päevas u 3-4 euroalusetäie paberi kärutamises ühest tsehhist teise. Seetõttu omandasin ma küll kiirelt selle, kuidas tõstukit tõukerattana kasutada ja mööda koridore ringi kimada, kuid töökogemus jäi napiks. Ja õudsalt igav oli.

Taibukamad lugejad juba aimavad, mida trükikojas teha kui on liiga palju vaba aega. Ei-ei, tikkudega paberimägede vahel mängida on liiga riskantne. Aga jah, raamatud on käe-jala juures, nii et lugemismaterjalist puudust ei ole. Muu hulgas veetsin ma praakpoognate kuhjades lösutades palju põnevaid tunde, lugedes Stefan Zweigi raamatut, mis rääkis Prantsuse kuningannast Marie Antoinette'ist. Sellestsamast, kellel revolutsionäärid pea maha lõid.

Stefan Zweigi erutas vägagi see meeletu luksus ja priiskamine, mis Prantsuse õukonna üle Euroopa kuulsaks tegid, samuti Versailles ja Trianoni õukonnaelu ja selle intriigide kirjeldused, Louis XV ja XVI ülim võimutäius ning loomulikult draama, millega see kõik lõppes (pead maha nigu kapsad).

See kõik ergutas minugi vastuvõtlikku hinge ja oli teretulnud vahelduseks jahedas tsehhis, kus domineerisid täitsa meeldivalt ümarad paberirullid ning sõõrmeid sakutas mahe trükivärvi aroom (pistke nina värskesse, soovitavalt läikpaberil ja värvitrükis, raamatusse ja tõmmake kopsud õhku täis).

Teine aspekt on muidugi "Bring It On" - täiesti ebatõenäoliselt jabura sisuga film cheerleaderitest, peaosades Kirsten Dunst ja Eliza Dushku (Buffy tVS, Dollhouse). See on üks mu lemmikfilme läbi aegade.

***

Seetõttu otsustasin ka Marie Antoinette'i vaadata, olgugi et juba enne vaatamist oli selge, et tegemist on  kostüümidraamaga. Aga selgus, et mitte vähem jaburaga kui "Bring It On".

Sofia Coppolale tuleb au anda, et ta suutnud jällegi teha harukordselt sisutühja filmi. Tegu pole loomulikult rezhissööri saamatusega, vaid teadliku valikuga, mis on seotud sellega, kuidas ta näeb Marie Antoinette'i.

Kui Stefan Zweig oli vana kooli ajaloohuviline, kes jälgis oma neutraalsusepüüdest hoolimata Louis XVI ja Marie Antoinette'i õukonnaelu n-ö klassikaliselt pahelist käsitlust, siis Coppola vaatleb sündmusi kitsast Marie Antoinette'i vaatepunktist, kes on eluvõõras, kuid südamlik noor naine ja sattunud justkui kogemata kõrgesse õukonda.

Tegelikult võibki filmi kokku võtta selliselt, et noor heast perekonnast naine abiellub jõukasse perekonda, erilist armastust ei ole, aga elul pole viga ka. Saab süüa-juua, pidu pidada ja aiakujundusega tegeleda. Lõpuks saavad rahad otsa ja tuleb lossist lahkuda.

Sama film võinuks aset leida ükskõik mis ajastus, kasvõi Eesti uusrikaste allakäigust majanduslanguse tingimustes. Sündmused ja suhted, mis tegelikult määrasid Prantsuse ajaloo käigu 18. sajandil, selles filmis kajastamist ei leia. Kaamera ei lahku mitte ükski kord Versailles ja Petit Trianoni saalidest ning aedadest, paar ooperikülastust välja arvatud. Marie Antoinette võis küll mitte olla öelnud oma kuulsa soovituse talupoegadele, et kui leiba ei ole, siis närigu kooki - ta eitab selle ütlemist Coppola filmis ka ise - aga vahet pole, sest filmi kohaselt ta just niimoodi kinnisilmi elaski.

Järgi jääb kaunis nukudraama -  film võitiski Oscari kostüümide eest - mis kaks tundi jälgib ekstravagantselt riietatud sinivereliste meelelahutusi. Ma arvan, et inimestele, kes ajalugu lähemalt ei tunne, jääb sündmustik, taust ning intriigid suuremalt jaolt arusaamatuks. Ega ma isegi ei tunne ajalugu, aga eelmainitud Zweig aitas.

Aga niipalju kui ma aru saan, see kahetunnine kuninganna-elu lõpmatu mõttetuse demonstratsioon ongi rezhissööri eesmärk. Vaatajana peate aktsepteerima, et Marie Antoinette on maailma esikuninganna ning Versailles/Trianon on maailma naba. Ja et see, mida filmis näidatakse, ongi elu. Mitte Bastille vallutamine või revolutsioon, mis toimub kusagil aia taga ja mis pole seetõttu päriselt. Sellele sekundeerib ka filmi muusikaline taust, mis ei ole valitud mitte 18. sajandi popimatest paladest, vaid punk- ja post-punki suurimate hittide seast. Ehk siis Coppola nendib, et "filmikunst, see olen mina" ja ootamatu soundtracki peavad tema alamad lihtsalt alla neelama.

Kokkuvõtteks tulebki tunnistada, et kui alguses äratas "Marie Antoinette" kaunikesti rahulolematust, siis hiljem võis nentida, et käsitlus on vähemasti ootamatu ja üllatav. Eriti võrreldes lugematute mornide ja igavate ajaloodraamadega nagu "Alexander", "Trooja" jne. Tegu on rohkem alternatiivajalooga, kuigi vaevalt on kellelgi teisel õnnestunud seda sama haigutamapanevalt ekraanile tuua. Igatahes soovitan vaadata, kuigi postpunk on igasuguse filmi soundtrackina fucking awful ja kui film hakkab välja nägema nagu muusikavideo, on see õudne saatus, hullem kui surm.

Hiljuti tuli eeteevee-st õudsalt igav saksa film "Das Phantom", mille üks tegelastest oli endine RAF-i terrorist. Siis tuli meelde, et kui üle-eelmine kord Soomes käisin, võttis KO kusagilt tasuta levitatud ajalehe ja seal oli kaheleheküljeline artikkel RAF-ist ja grupi ajaloo põhjal 2008. a valminud filmist "Der Baader Meinhof Komplex". Mõeldud-nähtud.

BMK-d jälgisin ma kogu kahe ja poole tunni vältel katkematu huviga. Tõepoolest, tegu on paljude jaoks piinliku tükikesega II Maailmasõja järgse Euroopa minevikust, millest Laar, Ojuland jt suured poliitikahuvilised hea meelega ei räägi. Praegu on raske mõista, mida tähendas elada kuuekümnendate lõpu poliitiliselt aktiviseerunud Lääne-Euroopas ja ega Eestis ei olegi vist inimest, kes selle kohta midagi öelda oskaks.

BMK kui filmi kõige muljetavaldavam külg on ilmselt see, kui täielikult järgiti tegelikke sündmusi. Ma lugesin järgmisel päeval RAF rühmituse ajaloo kohta põhjalikumalt ja - tõepoolest - midagi pole ilustatud või liigselt dramatiseeritud, ega välja jäetud või juurde pandud. Päris tegusad inimesed olid tõesõna, paugutamine käis vahet pidamata. Tegu polegi niivõrd erilist kunstilist üldistust saavutava filmiga, vaid pigem nagu võlts-dokumentaalfilmiga - justkui oleks lihtsalt rekonstrueeritud seitsmekümnendate sündmusi. Samamoodi nagu USA-s taasluuakse kodusõja lahinguid. Ning BMK lavastus on ikka väga laiahaardeline. Faktitäpsus tingib ka selle, et õudsalt raske on filmist ühe vaatamisega aru saada, sest sündmuste, ohvrite ja RAF pidevalt muutuva koosseisu virrvarr paneb kiiresti pea huugama. Pidevalt tuleb jälgida ka väiksemaid detaile, nt terroristide pidevalt muutuvaid juuksemoode, et teha vahet, kes on kes. Vean kihla, et kõigist sündmustest ei olegi võimalik aru saada ilma hiljem täpsemalt selle kohta lugemata. Algteadmised kuuekümnendate-seitsmekümnendate elu ja olu kohta tulevad ka muidu kasuks. Aga need, kes kunagi "Välispanoraame" ja ajakirja "Küsimused ja vastused" või "Aja pulss" on sirvinud, peaksid ilusti lainel püsima.

Paratamatult tekib küsimus, et mis nii valusat teemat käsitleva filmi suhtumine siis terrorismi on? Kiretu, võiks öelda. RAF esimese generatsiooni tegutsemisaeg kestis tegelikult ainult 2 aastat ja juuni 1972 lõpuks olid kõik võtmeisikud (sh Baader, Meinhof, Esslin, Mohnhaupt jpt) juba kinni võetud (Weather Underground USA-s oli täiesti tabamatu nendega võrreldes, või mis). Filmis võttis see aktiivne pommipanemisperiood aega maksimaalselt kümme minutit. Ülejäänud oli eel- ja järellugu. Nii et ma ei ütleks, et selle linateose näol oleks tegu just karjäärinõustamisega. Küll aga on - ilmselt teadlikult - välditud ohvrite isikustamist ja nende eksponeerimist. Näiteks kui see oleks USA film, siis oleks näidatud kuidas politseinik hommikul kohvi joob, naist ja kaht last suudleb, läheb tööpostile, võtab pontshiku - ja siis peatab kahtlase BMW 2000 kinni ning lastakse maha. Pärast haual kõik nutavad. BMK-s selline aspekt täielikult puudub ja kõrvalepõiked terroristide maailmast on minimaalsed. Üks poliitik lastakse maha ja kohe minnakse järgmise mõrva juurde, kelleks on kohtunik, pankur või mõni teine inimene, kes RAF-ile pinda käis.

Veel üks asi, mis filmist meelde jääb, on RAF-i kui organisatsiooni olemus võrreldes tänapäevaga. 21. sajandi inimene on eelkõige harjunud 9/11 stiilis terroristidega, abstraktsete välisvaenlastega kusagilt kaugelt maalt. RAF seisab sellest nii kaugel kui vähegi olla saab - tegu oli n-ö oma inimestega, sakslastega, kes võitlesid Saksamaal oma riigi institutsioonide vastu. Ning kui välisvaenlase vastu on lihtne koonduda, siis RAF-i kohta valdasid sakslasi küll väga segased tunded. Sest olgugi et RAF oli ühelt poolt kehastunud kurjus ise, ent teiselt poolt võideldi asjade vastu, mis tundusid ka paljudele tavakodanikele aktsepteerimatud. Siit ka sakslaste endi segased reaktsioonid nii sündmuste toimumise ajal kui ka nüüd hiljem, filmi valmides.

Meenub ka, et ükskord linastus Sõpruses üks vana saksa film, mille juhatasid kõnega ette Taavi Eelmaa (luges paberilt maha, mistõttu ma ei viitsinud jälgida) ja Andrei Hvostov, kes tuli lavale, seljas pikk nahkmantel. Ta meenutas leige sõnaga ka Baader-Meinhofi gruppi ja väitis, et terroristidele meeldisid pikad nahkmantlid - täpselt sellised nagu temal, kohendas ta uhkelt oma nahkmantlit - ja sellepärast, et selle all oli mõnus relvi peita. Selles filmis polnud ühtegi nahkmantlit. Tšekistide ja sphagettiwesternite austajad pettuvad, kahtlemata.

Igal aastal saabub kevade sama skeemi kohaselt - kõigepealt hakkab vannitoas hallitama ja siis tuleb Haapsalus õudusfilmide festival. 2007. aastal oli mul omajagu muljeid, kuigi kinno jõudsin täpselt kaht filmi vaatama; 2008. aastal oli ka muljeid ja filme märgatavalt rohkem:

2007: Pendeldades Haapsalu ja Rooma vahet
2008: Dr West, elustaja ja dr Cain, elukunstnik
2008: Filmitegijate elutarkus (kirjutatud teise päeva hommikul päeva villas otse wifisse, wowowow)

Sel aastal peatusime segase kreeka-rooma nimega supelmajas Thallasso Spa Fra Mare (sõnade järjekord võis olla teistsugune), mis asus mere ääres täpselt linnast väljas. Tegu oli enam-vähem talutava majutusasutusega. Kuna Astridil oli kõhuhädad, siis veetsime kaks päeva hotelli kodusemaks muutes, asetades täidetud mähkmepakikesi strateegiliselt valitud asukohaga prügikastidesse. Mõne aja pärast embas kogu hotelli sisemust hapukas, silmi tilkuma ajav lõhn.

Haapsallu saabudes külastasime kõigepealt hoopis Laine hotelli – mis oli muide odavam ja kesklinnale (kinosaalile) oluliselt lähemal kui Fra Mare. Käisime seal söömas ja kui aega hakkas juba nappima, tekitas Merje köögipersonalis omajagu elevust, tellides Brie juustu lehttaignas marjakastmega. See on üks neist toitudest, mis on menüü uhkuseks, mitte tellimiseks. Selle aja vältel kuni köögis retseptiraamatut lapati ja kokk nuga ihus, selgus tasapisi, et oma hotelli enne filmi algust ma ei jõua, ja selle ülesleidmine jääb lõbusaks öiseks ülesandeks. Etteruttavalt öeldes viis Fra Maresse mõnus üksildane, kuid valgustatud tee mere ääres, kus oli kõva tuul ja veeveerel võis kuulda kahistamas Kõrkjates Sosistajat. Mis on muidu sama nagu lavkraaftlik Pimeduses Sosistaja, ainult maavillane ja mitte eriti hirmutav. Selline kõrkjatest ja mudast mätsitud tuustak.

Aga kaldusin teemast kõrvale. On reede ja meie läksime kinno.

Avafilmiks valitud Soome film Sauna õigustas end igati, sest tegu oli üsna originaalsesse keskkonda paigutatud kummituslooga. Lühidalt ümber jutustades, oli 16. sajandil Vene ja Rootsi piiril suur suur soo, mille keskel oli saladuslik küla ja küla keskel oli veel salapärasem saun. Ja saunas pidi patud andeks saama. Sinna sattus siis piirivaidlusi lahendav komisjon, mis koosnes soomlastest (täpsemalt öeldes Rootsi riigi alamatest) ja venelastest sõduritest.

Muidu oli tegu kummituslooga, mille keskmes saladuslik ehitis, mida soomlased oma raudsest loogikast lähtudes saunaks nimetasid – et kui on maja ja vesi ümber, siis saab see ainult saun olla. Asjaolu, et saun oli akendeta ja betoonist, asus tiigis poolenisti vee all ning sellised väheolulised atribuudid nagu lava ja keris olid üldse puudu, ei häirinud kedagi. Nii kui soomlane mingit kuuri näeb, tema tahab kohe vihtlema minna. Aga need kes kummitussauna mõnulema läksid - tagasi ei tulnud.

See kõik on pettus

Lõppkokkuvõttes kummituslugu ise jäigi natuke arusaamatuks, kuid siiski oli tegu õudusfilmiga, mis ka üht-teist uut pakkus. Ja sünged verejanulised soomlased nägid ka väga usutavad välja. Soovitan vaadata, eriti just koloriidi ja meeleolu poolest ning ei tasu segada lasta sellest, et film kulgeb ehtsoomlaslikus tempos. Võrdluseks norralaste hiljutises filmis „Dead Snow“ (maalilised mäed ja natsizombid), ei õnnestunud mingit omapära saavutada, vaid tulemuseks oli tavapärane zombie-film. Saunat ma suvaliseks kummitusfilmiks igatahes ei nimetaks.

Rezhissöör Antti-Jussi Annila saab igatahes peaaegu andeks selle, et ta on ka „Jade Warriori“ rezhissöör. Peaaegu. Täielikuks lunastuseks oleks vaja veel kõvasti vihelda.

The Bronze

Õhtul külastasime veel üht kohalikku meelahutusasutust, mis oli festivali ametlik kõrts või midagi taolist. Uksel oli üks tüdruk, kes meid natuke pahaselt põrnitses, kuid ei öelnud midagi. Alles lahkudes selgus, et ta müüs pileteid, 25 kr tükk. Nimelt esines kõrtsis poisiohtu kitarristide ansambel Chalkboard Chronicles. Plakatilt võis lugeda, et esimest korda.

Pubis oli palju noori, kes olid ilusti end laudade ümber ära mahutanud ja kaasa nõksutasid. Kõik see tuli õudsalt tuttav ette - ja mõne aja pärast sain aru mis nimelt. Kõrts nägi välja nagu The Bronze telesarjast Buffy tVS, kus noored lõbutsesid mitte liiga valju rockmuusika saatel ja pärast "vampiirid" tüdrukuid põõsastesse vedasid. See assotsiatsioon, nagu hiljem näeme, osutus järgmise päeva kinoelamuse osas prohvetlikuks.

Kultuurimaja

Festivaliruumide kohta tuleb tunnistada, et remondi tõttu oli peasaaliks seekord b-saal ning tingimused olid seal üsna vanamoelised. Mulle meenus igatahes elavalt lapsepõlv ja kino "Kaja", kus alati minu ees istus mõni paks vuntsidega mees ning varjas oma kupliga umbes kolmandiku parajasti linastuvast India akshun-filmist. Subtiitrid igatahes kippusid nii ehk naa eesistujate taha varju jääma.

Seetõttu on ka mõistetav, miks festival toimus seekord vähendatud mahus ja miks väliskülalisi vähem kutsutud oli, nii et olgugi et linastus Lucio Fulci retrospektiiv, ei olnud vanameistrit ise kohal oma teoseid tutvustamas. Haapsalu kultuurimajas kõlas see mõte täitsa arukalt, tõesõna, ehkki Fulci on surnud. Juba mitu aastat.

Samuti tuleb tunnistada, et üldine festivalimeeleolu ja korraldus olid jäänud endisele tasemele. Kuna see tase on väga hea, pole põhjust nuriseda.

Aga laupäeval.

Blood On The Highway oli ootamatult täistabamus ja tuleb tunnustada KO-d, kes seda filmi soovitas, samas kui mina alguses kavatsesin minna rõdusaali vaatama katoliikliku alltekstiga raskepärast brasiilia käkkerit. Kuid väikeses saalis linastunud null-eelarvega vampiirikomöödia oli kindlasti vaatamist väärt. Tegemist oli eelkõige ajuvaba naljafilmiga, kus teatud hetkedel ka bona fide teravmeelsusi kuulda võis. Ja hoogne oli ta ka. Teiseks, miks mulle film meeldis, oli muidugi see, et naiskangelane oli välimuselt mõnevõrra Buffy moodi. Juhuslikult? Juhuslikult jee. Huvitav oleks teada, kuidas rezhissöör ta välja valis ja ära rääkis. "Sa näed välja nagu Sarah Michelle Gellar ja jõuad veel kaugele... jaapani õudusfilmide remake-idesse!" Peaaegu kõik näitlejad - eriti kõrvalosades - olid muidu täielikud amatöörid, kuid enamasti tuli see isegi kasuks, sest vampiire (kes evisid veidi ka zombiede omadusi) kujutati totakate ja tuimade väikelinlastena, nii et näitlejakohmakus tuli ainult kasuks.

filminäitlejad, inimesed rahva seast

Aga lisaks säästu-Buffyle astus filmis ootamatult kuid väga majesteetlikult kaamera ette ka ka Nicholas Brendon (mängis Buffy tVS sarjas Xanderit). Tore taaskohtumine. Imestasin natuke, et kuidas ta sihukesse z-kategooria filmi sattus, nii et vaatasin google'ist järgi. Tuleb välja, et mees on pärast Buffy tVS lõppu peamiselt joonud. Sihuke asi panebki jooma.

***

Programm jätkus meie jaoks endiselt väikeses saalis, kus tuli näitamisele religioossete propagandafilmide programm. Tegu oli filmikollektsionääriga - mis iseenesest pole eriti haruldane nähtus, archive.org muide sisaldab hulganisti tarbefilme, "How to be popular?" on üks populaarseimatest ja õpetlikematest. Presentatsiooni peamine voorus ja häda oli see, et neid näidati otse projektorist 16mm lindilt. Kulunud lintide ja projektori valju kõrina kombinatsioonist tulenes see, et peaaegu ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. Võin vaid nüüdsest nentida, et olen vaadanud 15 minutit kõnelemas ameerika jalgpallurit, ilma ühestki mõttest aru saamata.

Eraldi tuleks siiski märkida filmi Nikolai, mis rääkis usklike tagakiusamisest Nõukogude Liidus. See oli ka kanadalase meelest parim - ja napakaim -film kogu valikus, nii et ta jättis selle viimaseks. Samas tegi ta veits kummalist kriitikat filmi aadressil, näiteks et venelasi mänginud näitlejad rääkisid kõik õudsa inglise aktsendiga. Eks oli küll hiline aeg, aga ma arvan, et ma ei olnud ainus, kes märkas, et põhjuseks oli vast see, et näitlejad rääkisid oma emakeeles, milleks oli inglise keel. Uskumatu, aga tõsi. Aga süzhee ja näitlejate poolest oli see päris usutav film, usklikke kiusati Venemaal tõepoolest taga, selge see. Ainult keskkond ei olnud piisavalt N Liidu pärane. Liiga puhas oli kõik, noh. Igatahes kõva draama oli.

Kanadalane müütas ka oma deeveedeede sarja Hunka Junk, mille kohta ta kiitles, et need maksavad ainult 50 eesti krooni ja on pressitud venemaal. Kõlas nagu tüüpilise pira-plaadi kirjeldus, aga see selleks. Lahkusime KO-ga öhe, mõlemal taskus üks plaat sarjast. Pärast vaatasime ühte ka, on tõepoolest junk ja on tõepoolest nii, et kohati on päris huvitav vaadata. Need vanad tarbefilmid tunduvad sama ebareaalsed nagu signaalid maavälistelt tsivilisatsioonidelt. Ja kujutage ette SETI tehnikute pettumust, kui lahtikodeeritud signaal kosmosest osutub vanaks hägustunud värvidega õppefilmiks sellest, kuidas viisakalt telefonile vastata.

Pühapäeval Jumal puhkas ja mina ka. Kinno enam ei läinud ja korjasime sinililli (Jumal mitte, tema puhkas).