Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

Sügis ligineb, veebileht elavneb.

Southern Culture On The Skidsi repertuaarist võiksin nimetada umbes kümmekond laulu, mis on minu täielike lemmiklugude hulgas. Ent bändi tervikalbumitega on nii ja naa. Üldiselt, mida lõunaosariigirockilikumad lood ettekandele tulevad, seda igavam. SCOTS ei ole loomulikult tüütu hevirock, kaugel sellest. Ja tema hillbilly/rockabilly/kantri („I’m a chickenshit farmer from Caroline“), mehhiko/teksase-teemalised laululood ning päris rängakõlaline instro (nagu nt „Mudbuggy“!) meeldivad mulle kohe päris hästi. Tore on ka see, et SCOTS-il on kaks lauljat – tavaliselt laulab Rick, aga väiksem (kuid see-eest esmaklassikaline) osa repertuaarist on bassimängija Mary kanda. Selline tavapärane mees-naine kombinatsioon, mis tuttav paljudest bändidest.

SCOTS-i austajate leeri meelitas mind lõplikult nende 1996. a Estrusile plaadistatud topelt-EP "Santo Swings", pühendatud mehhiko legendaarsele luchadorile. See plaat on automakis siiamaani aukohal, sest kõik lood olid esmaklassilised.

„Dirt Track Date“ ostsin ma kogunisti Eestist, Telliskivi tn täiturult, kus ühes pimedas ruumis oli millegipärast ka plaadilett. Pimedas sellepärast, et ei näeks, kas kriipimisjälgi on plaadi peal. Igatahes sirvisin tükk aega plaate ja kui „Dirt Track Date“ kätte sattus, oli selge, et seda ma just otsingi. Plaadimängija nõel a-poole alguses küll krõpsutab, aga muidu on siiski kuulatav. Tegu on 1995. aastal Geffenile tehtud albumiga. Jah, seesama leibel, kes lootis üheksakümnendatel alt-rockiga ratsa rikkaks saada. Selgub, et ka SCOTS oli kahe albumi pikkuselt Geffeni hingekirja ostetud.

Tegelikult juba esimestest lugudest selgub, et tegu pole just lemmikalbumiga. Siin on liiga palju sedasama kesktempolist rockmuusikat, mis toob samaaegselt meelde nii lõunaosariigid kui ka lõunauinaku. Kuigi jah – "Skullbucket" on päris mõnus instrumentaal. Hiljem Geffeni poolt eraldi singlina välja antud "Camel Walk" on selle plaadi kõige kuulsam lugu on samuti päris okei, kuid üldiselt mitte SCOTSi parimaid palu. Veidi võimsam on sellele järgnev "White Trash", mis ka muide singlile jõudis, seda küll Belgias. Siis on jälle väheke üheülbaline rockprogramm ning lõbusamaks läheb alles b-poole lõpus, kus väheke energilisem "Galley Slave" ja väga mõnus "Whole Lotta Things", kust kostab intensiivset kantrimõjutustega kitarrinäppimist, mis mulle SCOTS-i puhul väga meeldib. Selle plaadi tipphetk. Ja viimases, albumi nimiloos "Dirt Track Date" imiteerib laulja edukalt võidusõiduhääli. Kas sellest kõigest piisab - noh, ma ei tea. Kui bändi enne kuulnud pole, siis soovitaks alustada SCOTS-iga tutvumist mõnest teisest albumist (või võtta ette "Santo Swings", loomulikult). Õigupoolest vajaks Sewercide Lo-Fi hädasti üht põhjalikumat ja pikemat uudisjuttu SCOTS-ist. Aga täna pole see päev.

Ennemuistne legend teab pajatada, et kord lubanud sääsk hobuse pikali panna. Lennanud siis hobuse juurde jaaa SUTSANUD täie jõuga. Hobune viskas pikali ja hakkas püherdama ja sääse võit oligi käes. Selline puhas jõu ja ilu demonstratsioon, mõistuse ja terava nõela triumf paksunahalise elajalooma üle. Nüüd võingi mitte just vähese uhkusega ette kanda, et jaanipäeva paiku maal avastasin valla - mis valla, Maavalla! - suurimasse lõkkesse notte tarides, et kui sääsk mind pureb, siis ei tunne ma mitte kui midagi. Ei mingit valu ega piina, ainult kerget ebamugavust, justkui luuraks keegi põõsastikus või lendaks taevas vuhinal mõni tundmatu objekt. Aga seda põhjustab pigem tavapärane paranoia kui minu pikanokaline vaenaja. Ainus mõistlik seletus on see, et juunikuine mitmenädalane hoogtöö periood on mind muutnud üheks tuimaks elajaks tõeliselt paksu nahaga, millest ükski nõel läbi ei puuri.

Nüüd on aga käes leebe suvi ja tarvis end turgutada.

Fabienne Delsol'i 2007. aastal ilmunud album "You And Me" evibki hetkel teretulnud rahustavat toimet. Delsoli (ex-The Bristols) teine soolo-kauamängiv on kokku pandud kuuekümnendate prantsuse popmuusikast - avalooks on Gainsbourg'i "Vilaines Filles Mauvais Garcons" - ning vaiksepoolsest garaazhirockist. Esmakuulamisel tundub isegi üllatav, et kuidas garaazhipungist aastatega sellisesse lõõgastavalt kergesse atmosfääri jõutakse, aga siin tasub meenutada April Marchi, kes samuti punkbändist jõudis otsaga prantsuskeelse popmuusikani. Nii et tegu polegi kuigi unikaalse nähtusega, vaid prantsuse pop on selline väike nišš endistele naisgaraazhipunklauljatele.

Fabienne Delsol on eelkõige artist ja laulja, kelle kaasmuusikud jäävad paratamatult saatebändi rolli. Samas sõltub ta neist olemuslikult, sest ise ta muusikat ei kirjuta ja pilli ei mängi. "You And Me" valmimisel on käed külge löönud teistes Damaged Goodsi bändides mängivad pillimehed (kui te olete Mojo lugeja, siis Pete Molinari on tuttav nimi), ent abikäe on ulatanud ka mitmed laulukirjutajad. Kaverid on küll head aga uued lood on veel paremad, sest yeye-pop kõlab küll nunnult ja puha, aga kaks lugu on kirjutanud vana garage-rocki-ekspert George Miller (ex-Kaisers, on ka The Bristolsi aegadel Fabienne'ile lugusid kirjutanud), kelle Mr Mystery ja That's The Way To Do It on minu meelest ikka eriti head. No ikka päris head kohe. Kannatavad vaevata välja võrdluse parimate kuuekümnendate garaazhipungi lugudega, kahtlemata. Rõõm kuulda, et laulukirjutamisoskus ei ole maa pealt veel päris kadunud.

Kui Fabienne Delsol on selline rahustav, head tuju loov laulja, siis Mazzy Star on pigem uimastav. "She Hangs Brightly" on 1990. aastal ilmunud debüütalbum ja kuulsin ma seda esimest korda loomulikult Räkärodeost, kus Miettinen mängis lugu "Be My Angel" ja ülistas seda nii, et põsed punased. Ainult kuuekümnendate aastate Soome lotto-tyttöd võivad selle muidu "olen rahu ise" saatejuhi samavõrd endast välja viia kui Mazzy Stari mahe, unele suigutav hääl.

Hiljem selgus hoopis, et Mazzy Star polegi laulja nimi, vaid tegu on hoopis indie-bändiga Ameerikast. Nende muusika on muidu õite lihtne, hästi aeglane kitarrimäng, kõrvuti nukra amerikaanaliku kantri-uluga, mida kitarrist pillist halastamatult välja pigistab. Ja meelde jääb muidugi ka laulja Hope Sandovali melanhoolne laul. See on ikka nii rahulik plaat, et kõik ümbritsev hakkab aeg-luubis liikuma, lõoke jääb taevasse rippuma ja jõgi ka ei voola enam. Just see mida vaja. Igatahes tähelepanuväärne, kuidas tosin aastat tagasi Soome raadiost meeldejäänud bändinimed toovad endiselt rõõmsaid üllatusi.

Järeldused: 1) George Milleri esimene bänd oli The Kaisers, kes plaadistas üheksakümnendate alguses nii Nortoni kui Get Hipi märgi all. Loogiline, et Delsoli albumile kirjutatud lugude põhjal võib eeldada, et tegu on väga okei ansambliga; 2) sääsehammustust ma ei tunne, aga parmud naksavad endiselt valusalt. Ja täna tõmbasin esimese puugi kõhunahast välja. 3) Jaanilõkke tegin sellise, et paistis Tallinnasse ära.

Mida, mida?

johnny violent's fucking gay
ultraviolence fucking sucks
morrissey's gonna kick your ass
i'm gonna catch you
johnny violent's fucking dead

Anal Cunt "Johnny Violent Getting His Ass Kicked By Morrissey" (1996)

Ah soo. Ilma Interneti abita on kaunis keeruline sõnadest aru saada. Johnny Violent igatahes on kadunud mees, Morrissey teda murrab.

Ma ei ole küll päris kindel, milline Morrissey, sest Anal Cunti produtsent oli ka Morrissey-nimeline.

Tegelikult ma tahaks hoopis uuesti kuulata seda lugu, mis väidetavalt kirjeldas kõige õudsamat asja maailmas ning mille refrääniks oli "Ten thousand Morrisseys are coming up the hill". Kõlab natuke kui Tharaphita muusikapala "10000 eestlast" - ma ei saanud alguses aru, milles asja mõte on, kuid nüüd ma alles hakkan selle 10000 mehe kujundi võimsust aduma.

10 tuhat Morrisseyd, kitarr kaenlas ja joig huulil, kes tulevad meile esinema ja kelle wikipedia artiklis on peatükid "Political Leaders", "Accusations of Racism", "Animal Rights" ja "Sexuality." Õnneks ma ei lugenud neid. Aga laulud on tal head, kindlasti. "Like A Virgin" on mulle alati meeldinud.

Seda kümne-tuhande-morrissey-laulu mängis Miettinen kunagi ammu "Vitsi-Räkärodeo" saates, kus ta mängis plaate, mis tema arust olid kõige naljakamad. Kahjuks olen artisti nime unustanud. Mul oli kunagi kassett selle saate salvestusega. Nüüd on see kassett nii kindlates kätes, et enam vist ei õnnestu seda nende vahelt välja kangutada.

Nagu näha, on mul palju mõtteid. Mõtete kõrval on minu elu tabanud ka tehnoloogiline kollaps. Nimelt on Astridi abiga mu aipodist saanud ei-pod (juhtme ots on lapse ilast oksüdeerunud ja ei lae mängijat funktsioneerimiseks hädavajaliku kõrgekvaliteedilise Eesti! Energiaga!) ning plaadimängijast sai plaadiviskaja - väikese lapsepoolse skrätšimise tulemusena on plaadinõel täitsa nüri. Ja tagajärjed - oh häda. Mul on kaks Pierced Arrows'i seitsmetollist, mida ma seniajani pole kuulata saanud.

Samas plaadipakis oli ka Micragirlsi singel ja poster, mille ma lubasin peldiku uksele üles panna. Mitte lugupidamatusest, mul pole lihtsalt paremat kohta. Tualett ei pea ju kole olema - vastupidi, tahaks just mingit hingelähedast vaadet. Ja eks teame juba Shveikist, et kasvõi keisrihärra - või siis meie riigi kontekstis Ansipi pildi - võib vetsu uksele üles riputada.  Kui mõni salapolitseinik sinna vetsu just põit tühjendama ei satu, pole midagi peljata.

Sellest plakatist oleks jätkunud mulle vaatlusainest pikaks ajaks.
Tühjale valgele pinnale oleks ehk tähendanud üles mõne mõtteteragi.

Igatahes kuulis ka Merje mu väärt plaanist ja ei hakanud mulle vastu vaidlema. Mõni päev hiljem avastasin ma paraku et, Merje, kuigi igati nõus minuga, et Micragirlsi poster on väärtuslik kodukaunistuselement ning ehteks igale koduselt hubasele käimlale - et Merje oli selle plakati - *täiesti juhuslikult*, loomulikult - ära visanud. Kuna "ta oli nigunii katki" ja "ta polnud isegi ilus mitte". Julgen vastu vaielda.

Aga teha pole midagi, pean nüüd leppima Damaged Goodsi postkaartidega. Aga need on palju pisemad.

Helen Love'iga kohtusin ma traditsioonilisel viisil - Euroopa Sotsiaalliberaalide Noorte Koostöökoja XXII sümpoosionil Brüsselis, kus ta oli Walesi delegatsiooni raporti kaasettekandjaks (mis pmst tähendab seda, et suppi lubatakse sul lauda tuua, aga prae serveerib ikkagi peaettekandja).

Või ka mitte. Sest tegelikult tähendab "traditsiooniline" meetod vaid ühte asja: kõigepealt mängis Miettinen "Räkärodeos" Helen Love'i ilmselt kõige populaarsemat singlit "Joey Ramoney" ja nimi jäi - naksti - meelde. Mõned head aastad hiljem tegin Audiogalaxy abil duo muusikaga lähemat tutvust. Iga teise lemmikbändi olen niimoodi leidnud.

2001. aastal sai temast isegi uudisjutt kirjutatud. Muide, Internetist oli HL kohta tol hetkel võimatu adekvaatset infot leida. Seda ka seetõttu, et bändil oli sajandi alguses pikem loominguline paus. Seda ootamatum oli avastus nii aasta-kaks tagasi, et HL ikka tegutseb veel. Ja sel aastal juhtus veel selline kentsakas lugu, et Soome lahe rannik ujutati üle Helen Love'i singlitega. Kaks tükki ostsin Helsingist Stupido poest ja kolmanda sebis KO Tapri klubist plaadimäelt või ma ei tea, mis asju KO täpselt seal Tapris ajas.

Siit ongi näha, milles on Audiogalaxy (vms te noored tänapäeval kasutate), ja saviplaatide vahe. HL vinüülid ilmuvad kõik hoolikalt kujundatuna ja pakendatuna. See soojendab ikka südant, kui väike plaadifirma näeb nii ilgelt palju vaeva plaadiümbristega ja värviliste vinüülidega, olgugi et see on lisatöö ja tõstab valmistuskulusid.

Muidugi, värvigamma on üsna etteaimatavalt roosa-punane-oranzh ja plaadiümbrised on kõik ränga kitshineeduse all ägavad kollaazhid (olgugi, et mangaga pole ta muusikal - tänu jumalale - midagi pistmist), aga seda parem. Nii et neil singlitel on oma võlu, mida mp3-d kuidagi edasi ei anna.

Formula One Racing Girls 7" (Damaged Goods)
Uus väljalase (punane vinüül), algselt ilmus 1993

Helen Love'i juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas ta segas räiget diskotümakat ja Ramones'ilikult tempokat kidramängu. See debüütsingel jääb natuke poolele teele pidama. Ja pärast esimest kuulamist ei jäänud mulle meloodia pähe kumisema, mis ei tähenda küll, et lugu on kehv, aga mitte ka HL parimate saavutuste kanti. Näiteks "Happy Hardcore" painab mind juba aastaid ja ei lase öösiti uinuda, sest varvas tõmbleb rütmi saatel nagu surnud konn galvaanilise eksperimendi käigus. B-poolel on "Ridin' Hi", väike vaikne muusikapala, mis on rohkem etüüdi kui päris loo mõõtu.

Long Hot Summer 7" (Invicta, 2005)
Pooleldi läbipaistev oranzh vinüül

See oranzh vinüül näeb nii kena välja, et rohkem polegi eriti midagi kommenteerida, ehkki "Long Hot Summer" on väga hea lugu iseenesest. B-pool on algaja huvilise jaoks isegi põnevam, sest "Helen Love on 45" on popurrii HL möödunud aegade parimatest lugudest. Ja kuna häid lugusid oli bändil palju, siis vahelduvad nad siin b-poolel hämmastava kiirusega, mis jätab küll bändist üheülbalisema ja montoonsema mulje kui õigus.

Junk Shop Discotheque 7" (Elefant, 2006)
Roosa vinüül

Põgusa mõnesekundilise mõtiskluse tulemusena on just see singel siinsetest mu lemmik. A-poole "Junk Shop Discotheque" on just sihuke rõõmus tümakas, mille pärast ma Helen Love'i ja vanu "häid" aegu heldimusega meenutama kipun. Aga b-poole lood on hoopiski mõeldud demonstreerima HL pop-punki oskusi. "Debbie Loves Joey" - noh õigupoolest on see natuke nagu "Joey Ramoney v. 2.0" - räägib üsna kaasakiskuvalt suurest armastusest New Yorkis (kui mõni on täielik maisipea, siis ütlevad laulusõnad ka otsesõnu ja selge, aeglase diktsiooniga, kellega tegu: "She was Debbie Harry/ And he was Joey Ramone") ja kolmas lugu, "Shut Your Mouth" kuulub Helen Love'i kõige energilisemate lugude kategooriasse. Ja ka need kõige valjemad lood on kõrvale väga head kuulata, ausõna.

Järeldused: Damaged Goods on just väljastanud värske podcast'i, kus nad mängivad oma viimaseid plaate. Metsik Billy Lapsik ja Holly Golightly on endiselt rivis ja tutvus selle firmaga vajab uuendamist.

PS: Vajab märkimist ja õiendamist, et kui ma kirjutasin blgogi esimeses postituses, et Tim Kerr mängis A-Bones'is, siis ega ikka ei mänginud küll. Tegelt mängis ta kunagi bändis Big Boys ja eks otsustage ise, kas need on piisavalt sarnased nimed, et segamini ajada. Minu meelest mitte. Häbi.