Röövel Ööbik pikkis vanasti mõnikord oma salvestuste vahele heliklippe mingitest filmidest. Enamasti olid need India omad, aga 1993. a albumi "Popsubterranea" viienda loo "The Best Of Fantasy Of Science Fiction" alguses hüüab keegi naine "You want to do IT to me? Listen everybody! Desmond wants to do it to me!" Aeg-ajalt ikka mõistatasin, et mis film see on, kõla järgi tundus, et tegu mingi vanema linateosega.

Lõpuks, 17 aastat hiljem mõistatus lahenes. Nimelt on tegemist lühifilmiga "The Beat Generation", mille tegevus toimus tõepoolest ennemuiste, aga valminud on see hoopis 1982. aastal Inglismaal. Tegu on Briti komöödiasarja "The Comic Strip Presents" ühe osaga. Naine, kes Rööbiku plaadi peal kõlab, pole keegi muu kui Dawn French (TV-sta tuttu sarjadest "French & Saunders" ja "Vicar Of Dibley").

Seda kohta võib näha ka Youtube'ist (Desmondi suur stseen algab u 40 sekundi pealt).

Kõige üllatavam on tegelikult see, et ma olen seda filmi kunagi ammu-ammu näinud, tõenäoliselt samaaegselt Röövel Ööbiku tegelastega, sest sarja näidati Soome telekas. "The Comic Strip Presents" sari valmis äärmiselt mõõdukas tempos, nimelt on selle märgi all tehtud saateid 1982-2005, kuid regulaarselt filmiti seda vaid viis hooaega (1982-1984, 1988, 1990 ja 1992). Aga mina nägin ainult mõnda esimest osa.

Siis tundusid nad ikka erakordselt vapustavad - eriti seetõtu, et tegu oli täiesti tundmatute näitlejatega (praegu vaatad, siis on nagu briti all-star näitetrupp), paroodiaobjektid olid enamasti samuti võõrad ja briti komöödiasarju polnud ma ka sel ajal märkimisväärselt näinud (paljud neist, eriti Comedy Stripi liikmete omad, olid veel üldse tegemata). Seetõttu oli üllatusefekt tugev. Kui ma nägin esimest korda episoodi "Five Go Mad In Dorset", siis pealiskaudsel vaatlusel tunduski see vist mulle lastekana, aga alles süvenedes selgus, et tegelt on kõik väga valesti.

Kõige rohkem avaldasidki muljet "Five Go Mad In Dorset" ja selle järg "Five Go Mad On Mescalin". Need parodeerisid Enid Blytoni klassikalist Briti viiekümendate lastekirjandust (natuke nagu Kalle Blomkvist või Scooby Doo heaolu-Briti versioonis, Eestis vist teda avaldatud pole) ning filmis seiklevad söakad lapsdetektiivid, kes jahivad ebainglisepäraseid kriminaale ja muidu homoseksuaale. Ja nendivad, et vähemalt natsid ei olnud nii vulgaarsed nagu ameeriklased.

"Bad News Tour" oli jällegi võlts-dokumentaalfilm algajast Briti hevibändist, kes läks oma elu esimesele tuurile. Natuke meenutab Spinal Tap'i, mis linastus veidi hiljem. Üheksakümnendate alguses olin ma veel hevisõber, nii et aeg on selle episoodi võlu kahandanud. Kuid olgugi, et Bad News oli muusikaliselt Spinal Tapist oluliselt saamatum, meeldis  nende koba peale ära mängitud kontsert mulle oluliselt rohkem kui Spinal Tap.

No ja muidugi "Beat Generation", mille tegevus toimus metsikute poeetide ja valju dzhässi saatel. Teisi osasid ma ei mäleta, või ei näinud. Ka praegu pole ma veel The Comedy Strip Presents DVD-kogumiku esimesest plaadist kaugemale jõudnud, põhiliselt kuna olen siinmainitud osasid mitu korda üle vaadanud.

Nii et mul on elus olnud vähemalt üks kokkupuutepunkt Röövel Ööbikuga - Desmond. Kes tahab seda teha.

Onu Quentin aka Dr Love - "maailmakuulus teadlane ja homoseksualist" (The Five Go Mad On Mescalin).
Praegu just täheldasin, et seoses tuuliste kevadilmadega kannan juba pikemat aega kaelas värvilist rätikut, mis väga sarnane onu Quentini omaga. Igatahes ma ei ole teadlane.

No one, and I mean no one, fucks with the original 'House Of The Rising Sun'; no one should have the gall to add new lyrics, throw on an additional pack of theatrical desperation and credit it to one's own name. Is nothing on this planet friggin' sacred?

- George Starostin

Sel aastal olen ma ikka pikki tunde veetnud George Starostini plaadiarvustuste lehel ja uurinud, mis kuuekümnendatel ikkagi muusikas toimus? Starostin on kompulsiivne plaadiarvustaja, kes on üksipulgi läbi võtnud kõigi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate tegusamate bändide diskograafiad. Kui huvi on, võib siin lehel lugeda-lugeda-lugeda kuni surm sind kuvarist lahutab. Igatahes olen palju huvitavat (ja igavat muidugi ka) teada saanud.

Ülaltoodud tsitaat pärineb Starostini arvustusest ansambli "Love" debüütalbumile. Millegipärast ajas see naerma, eriti seetõttu, et "House of The Rising Sun", mille tegi kuulsaks Eric Burdon ja "The Animals", on ju lugematute kaverite ohvriks langenud.

Aga kaks väljapaistvat (heh) töötlust tulevad kõigepealt meelde. 1985. a ilmus kogumik "Psycho Attack Over Europe", mis koosnes minu arusaamist mööda vaid Mandri-Euroopa psychobilly bändidest. Ütlen kohe, et see on parim psychobilly-album, mida ma elus kuulnud olen. Muuhulgas oli plaadil Saksa psychobilly-kollektiiv P.O.X, kes esitas ka pala "Psycho In New Orleans" (ja tänu Intarneti võlumaailmale, võite seda kuulata ka). Alguses kõlab see nagu kokutav Elvis oleks köharohtu kurku tõmmanud, ja pärast seda - nagu me kõik teame, on Rising Sun eelkõige aeglane, melanhoolne lugu - mängib P.O.X täistempol ülikiire instrumentaalosa, millel on teatud, kuid mitte määrav side originaaliga. Võimas.

Teine versioon pärineb ei kelleltki muult kui JMKE-lt, kes ainult neile teadaolevatel põhjustel salvestas kah ühe loo, mis evib teatud sarnasust The Animalsi singliga. Kunagi vanadel halbadel aegadel lindistasin selle kassetile Top-raadio saatest "Villu Tamme Superäge Raadioshow". Huvitaval moel on Villu Tamme samuti leidnud, et loo tõlgendamiseks sobib kõige paremini ülepingutatud dramatiseering, nii et laulja ähib, ohib ja oigab mitte põrmugi vähem vapustavalt kui P.O.X-i laulja. Vahe on ainult selles, et Villu ei üritagi laulusõnu meenutada, kitarr jääbki lõpuni välja aeglaselt voolama, samal ajal kui Villu püüab kitarristist "aurgh" ja "urrgh" hüüete abil üle karjuda. Kas just JMKE parim lugu, aga kena vaheldus kindlasti.

Minul endal ühtegi Animalsi plaati pole, küll aga on artisti "Eric Burdon of the Animals" kogumikalbum. Pange tähele, "of The Animals", mitte "and The Animals". Sihuke säästuplaat siis, mille Burdon on ilmselt salvestanud mingitest autoriõigusetuse kaalutlustest lähtuvalt. Lood aga on pärit just The Animalsi repertuaarist ja selle CD põhjal ütleks isegi, et "Please Don't Let Me Be Misunderstood" (samuti pole nende originaal) on mõnes mõttes lahedamgi lugu, kuid kõik oleneb esitusest. Ja just esitusega pani The Animals oma Rising Sun'i versiooni salvestades kümnesse.

Burdoni The Animalsi järgne soolomaterjal olevat muidu nii-ja-naa - kui psyhhedeeliaajastu kätte jõudis, olla Burdoni katus täiega pealt ära sõitnud. Aga seda kraami ma pole kuulnud, v.a suht kobe psych-rock lugu "Star Pilot", millel on ilgelt pikad vahepalad, aga muidu päris äge.

Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

Josie tunneb muret Johnny seksuaalse orientatsiooni pärast:

Johnny, mis värk on? On su armastus ikka tõeline? Mind ei emba sa kunagi ja nüüd täna nägin sind nende lõbusate poistega ringi käimas?

Miks sa nii imelik oled, ah? Oled sa mingi kentsakas vä?

- Josie Cotton "Johnny Are You Queer?" (1981)

See oli Josie Cottoni debüütsingel ja peaaegu oleks lauljatar sellega kuulsaks saanud. Aga ei saanud. Ma ei mäleta, mis plaadil ma esimest korda seda lugu kuulsin, aga praegu ilmus see välja Bomp Records'i retrospektiivkogumiku peal. Selline lihtne Ameerika new wave muusikapala, mis esmapilgul kõlab küll valjult, kuid tegelt võiks vabalt ettekujutada Thea Phaluoja "Proov 583" saatel seda laulu ETV stuudios kõõrutamas.

Järeldused: Bomp Records ja temast tekkinud Voxx Records teema tuleb ehk kunagi pikemalt jutuks. Eriti Voxx, sest Bomp'iga mul probleeme ei ole, aga Voxxi kontseptsioon (kuuekümnendate garaazhirocki "autentne" järgiaimamine) ja resultaat võtab veidi nõutuks. Aga sellest mõni teine kord.