V. Kingissepa nimel. Tselluloosi- ja Paberikombinaadi remondi-mehaanika tsehhi a/ü komitee ja administratsiooni laiendatud istungi

Protokoll nr 17
29. märtsil 1971. a

Päevakord:
1. Õpilase sm. Partsi küsimus

1) Kuulati: meistri sm. Luku iseloomustust õpilase Partsi kohta, millest ilmnes, et õpilane kes neli kuud töötanud, ei tunne huvi töö vastu, ei pea töödistsipliini, tuleb tööle hilinemisega, lahkub vahest omavoliliselt töölt, käib tööajal kaarte mängimas ja on tabatud magamiselt. Kuulati väljakutsutud õpilase Partsi seletust.

Otsustati: ettepanna noomituse andmiseks käskkirjaga ja anda järgmise distsipliinirikkumise korral taotlus rajooni miilitsa lastetoa kaudu vallandamiseks. Katseaega anda 1 kuu.

Selle tähtsa dokumendi koostas minu vanaisa

Hiljuti tuli eeteevee-st õudsalt igav saksa film "Das Phantom", mille üks tegelastest oli endine RAF-i terrorist. Siis tuli meelde, et kui üle-eelmine kord Soomes käisin, võttis KO kusagilt tasuta levitatud ajalehe ja seal oli kaheleheküljeline artikkel RAF-ist ja grupi ajaloo põhjal 2008. a valminud filmist "Der Baader Meinhof Komplex". Mõeldud-nähtud.

BMK-d jälgisin ma kogu kahe ja poole tunni vältel katkematu huviga. Tõepoolest, tegu on paljude jaoks piinliku tükikesega II Maailmasõja järgse Euroopa minevikust, millest Laar, Ojuland jt suured poliitikahuvilised hea meelega ei räägi. Praegu on raske mõista, mida tähendas elada kuuekümnendate lõpu poliitiliselt aktiviseerunud Lääne-Euroopas ja ega Eestis ei olegi vist inimest, kes selle kohta midagi öelda oskaks.

BMK kui filmi kõige muljetavaldavam külg on ilmselt see, kui täielikult järgiti tegelikke sündmusi. Ma lugesin järgmisel päeval RAF rühmituse ajaloo kohta põhjalikumalt ja - tõepoolest - midagi pole ilustatud või liigselt dramatiseeritud, ega välja jäetud või juurde pandud. Päris tegusad inimesed olid tõesõna, paugutamine käis vahet pidamata. Tegu polegi niivõrd erilist kunstilist üldistust saavutava filmiga, vaid pigem nagu võlts-dokumentaalfilmiga - justkui oleks lihtsalt rekonstrueeritud seitsmekümnendate sündmusi. Samamoodi nagu USA-s taasluuakse kodusõja lahinguid. Ning BMK lavastus on ikka väga laiahaardeline. Faktitäpsus tingib ka selle, et õudsalt raske on filmist ühe vaatamisega aru saada, sest sündmuste, ohvrite ja RAF pidevalt muutuva koosseisu virrvarr paneb kiiresti pea huugama. Pidevalt tuleb jälgida ka väiksemaid detaile, nt terroristide pidevalt muutuvaid juuksemoode, et teha vahet, kes on kes. Vean kihla, et kõigist sündmustest ei olegi võimalik aru saada ilma hiljem täpsemalt selle kohta lugemata. Algteadmised kuuekümnendate-seitsmekümnendate elu ja olu kohta tulevad ka muidu kasuks. Aga need, kes kunagi "Välispanoraame" ja ajakirja "Küsimused ja vastused" või "Aja pulss" on sirvinud, peaksid ilusti lainel püsima.

Paratamatult tekib küsimus, et mis nii valusat teemat käsitleva filmi suhtumine siis terrorismi on? Kiretu, võiks öelda. RAF esimese generatsiooni tegutsemisaeg kestis tegelikult ainult 2 aastat ja juuni 1972 lõpuks olid kõik võtmeisikud (sh Baader, Meinhof, Esslin, Mohnhaupt jpt) juba kinni võetud (Weather Underground USA-s oli täiesti tabamatu nendega võrreldes, või mis). Filmis võttis see aktiivne pommipanemisperiood aega maksimaalselt kümme minutit. Ülejäänud oli eel- ja järellugu. Nii et ma ei ütleks, et selle linateose näol oleks tegu just karjäärinõustamisega. Küll aga on - ilmselt teadlikult - välditud ohvrite isikustamist ja nende eksponeerimist. Näiteks kui see oleks USA film, siis oleks näidatud kuidas politseinik hommikul kohvi joob, naist ja kaht last suudleb, läheb tööpostile, võtab pontshiku - ja siis peatab kahtlase BMW 2000 kinni ning lastakse maha. Pärast haual kõik nutavad. BMK-s selline aspekt täielikult puudub ja kõrvalepõiked terroristide maailmast on minimaalsed. Üks poliitik lastakse maha ja kohe minnakse järgmise mõrva juurde, kelleks on kohtunik, pankur või mõni teine inimene, kes RAF-ile pinda käis.

Veel üks asi, mis filmist meelde jääb, on RAF-i kui organisatsiooni olemus võrreldes tänapäevaga. 21. sajandi inimene on eelkõige harjunud 9/11 stiilis terroristidega, abstraktsete välisvaenlastega kusagilt kaugelt maalt. RAF seisab sellest nii kaugel kui vähegi olla saab - tegu oli n-ö oma inimestega, sakslastega, kes võitlesid Saksamaal oma riigi institutsioonide vastu. Ning kui välisvaenlase vastu on lihtne koonduda, siis RAF-i kohta valdasid sakslasi küll väga segased tunded. Sest olgugi et RAF oli ühelt poolt kehastunud kurjus ise, ent teiselt poolt võideldi asjade vastu, mis tundusid ka paljudele tavakodanikele aktsepteerimatud. Siit ka sakslaste endi segased reaktsioonid nii sündmuste toimumise ajal kui ka nüüd hiljem, filmi valmides.

Meenub ka, et ükskord linastus Sõpruses üks vana saksa film, mille juhatasid kõnega ette Taavi Eelmaa (luges paberilt maha, mistõttu ma ei viitsinud jälgida) ja Andrei Hvostov, kes tuli lavale, seljas pikk nahkmantel. Ta meenutas leige sõnaga ka Baader-Meinhofi gruppi ja väitis, et terroristidele meeldisid pikad nahkmantlid - täpselt sellised nagu temal, kohendas ta uhkelt oma nahkmantlit - ja sellepärast, et selle all oli mõnus relvi peita. Selles filmis polnud ühtegi nahkmantlit. Tšekistide ja sphagettiwesternite austajad pettuvad, kahtlemata.

Möödunud talvel sain Ahtiga kokku vahetult pärast seda kui ta oli tagasi saabunud otse pimedast Soomest. Ta oli vaikne, väsinud, näost üleni valge ja habemesse kasvanud. Ahti oli käinud seal kaugemates Soome külades äriasju ajamas ja suhelnud süngete meestega, kes ütlevad ainult "joopajoo" ja "heijdoo". Sealt, ühest tagamaa vanakraamipoest oli ta mõne marga eest (perus-soomes pole eurod marku ja karusnahku veel välja tõrjunud) ostnud mulle kingituseks selle plaadi. Kaanepildi põhjal, loomulikult.

Ma siiamaani mäletan soome autori raamatut The Beatles'ist, kus üks soomlane avastas enda jaoks biitlite muusika, jooksis välja tundrasse, kuulas seal kuidas kõrgepingeliinitraadid sumisesid ja sealt justkui Lennon-McCartney ägedat muusikat kostus ning kujutas ette, kuidas need traadid ühendavad teda biitlitega. Kadestamisväärt kogemus. Pole kahtlust, et Taani ansambli Gasolin' 1976. a album pakkus plaadi algsele omanikule sama intensiivset elamust (lisaks ka erootilist elamust, kahtlemata). Igatahes kaas on täitsa ära kulutatud, aga plaat ise on hästi hoitud.

Tagakaanelt leiab jutu taani ansamblist, kes olevat esimesena tõestanud, et ka taani keeles on võimalik head rockmuusikat teha. Ja selle tõestuseks siis käesolev plaat. Mis on 100% inglisekeelne. Lisaks on tagakaanel pilt neljast keskmiselt hea hambumusega taani noorukist, kel rockiriided seljas ja üks näitab vaikselt rusikatki. Kahjuks päris nii vapustav see album täna ei ole, kui 1976. aastal. Muusika on ootuspärane seistmekümnendate traadirock, päris hardrock ei ole, aga väga vaikselt ka ei kõla. Esimene lugu torkab kõrva sellega, et ta lõpeb kolm korda ja siis hakkab jälle. Ausõna. Halva üllatusena kohtab ka palju viiuliseadeid, kuid muidu on jah, oskuslikult salvestatud plaat, ainult igavavõitu. Üldiselt meenutab see bänd olemuselt Padarit ja The Suni. Omal maal populaarsed, laiemas perspektiivis mõttetud.

Aa jah, ühest Jaapani bensiininimelisest ansamblist oli juba varem juttu. Too jaapani plaat on kobedam.

Johathan Richman kurdab oma muret mõttelisele tüdruksõbrale.

Alati sa käid selle hipi-Johnny'ga... Kes on kogu aeg pilves - samas kui mina: I'M STRAIGHT. Miks mina ei saa sinuga hipi-Johnny asemel jalutada, ah? Tema on ju pilves hipi-Johnny, samas kui mina olen alati kaine. Ja uhke selle üle! Mitte et mul midagi hipi-Johnny vastu oleks. Tõepoolest ta on tore poiss, ainult alati pilves. Aga mina: I'M STRAIGHT.

- "I'm Straight" - The Modern Lovers "The Modern Lovers", 1976.

Jonathan, usaldusväärsuse etalon.