Suvel astusin sisse vanakraamipoodi Märjamaal. Kaltsukaid oli alevis umbes 7 ja mul oli tulnud pähe napakas idee, et üle kõige vajan ma viivitamatult ühte huvitavat raamatut, mida lugeda. Raamatupoodi Märjamaal aga pole. Paraku selgus, et kaltsukad haisevad kopitanud riiete järele põhjusega - seal müüakse kopitanud riideid, mitte raamatuid.

Ent kustumatu kultuurihuvi ja lugemisjanu kannustas mind külastamast üha uusi ja uusi pisikesi taaskasutusbutiike ja lõpuks leidsin 5-krooniste DVD paki (briti ajalehtede tasuta kaasaanded), millest mõned välja valisin. Üks neist oli Briti Ealingi stuudio 1949. a komöödia "Kind Hearts And Coronets".

Vasakult: Tulevane hertsog, üks ohvritest ja tema abikaasa, tulevane hertsoginna

Eelkõige seondub Ealingi stuudio mulle Alexander Mackendrickiga, kelle filme ma olen mõned näinud, nii et põhimõtteliselt teadsin, mida oodata. Ealingi filmid on tänapäeval väikest viisi klassika. John Cleese kinnitas, et "A Fish Called Wanda" tegemisel võttis ta õppust Ealingi vanadest filmidest. Vennad Coenid tegid lausa oma versiooni Alexander Mackendricki 1955. a mustast komöödiast "The Ladykillers" Ja nii edasi. Paljudel režissööridel on kombeks Ealingi filme takkajärgi kiita. Nii nagu nt Quentin Buratino ammutab inspiratsiooni  b-filmidest, otsustavad teised pöörduda naljafilmide raudvara poole. Cleese edukalt, vendade Coenite uusversioon läks - paraku - aia taha. Muide, Ealingi stuudio mõju Ameerika filmitööstusele oli ka päris otsene - Alexander Mackendrick kogus oma filmidega piisavalt kuulsust, et sai kätt proovida ka Hollywoodis ja töötada tolleaegsete tippnäitlejatega.

Selle filmi režissöör Robert Hamer ei ole päris nii globaalse haardega, kuid vähemalt inglaste meelest on tegu igati tipsen-topsen filmiga. "Kind Hearts And Coronets" on ootuspäraselt süütu alguse, kuid väga ohvriterohke sisuga must komöödia. Lugu räägib pooleldi siniverelisest noormehest, kelle aadlisoost ema abiellus itaalia lauljaga ning poeg kaotas seetõttu lootuse tiitlile ja pärandile. Tema elu oli raske, ebaõiglus suur ning d'Ascoyne'ide rikkus väga ahvatlev, mistõttu noormees otsustas ise hertsogiks saada. Selleks oli vaja kõigepealt kõrvaldada  arvutult sugulasi, kes pärimisjärgluses tema ees olid. Enamasti mõrva abil.

Film püsib peamiselt kahel osatäitmisel. Üks on Dennis Price'i mängitud peategelane Louis, keda kaunistavad igati usaldusväärne käharpea ning südamlikud silmad. Filmi alguses on ta vaid naiivne nooruk, kuid kelle paindlik südametunnistus, kombineeritud kalkuleeriva mõrvakirega, filmi vältel tasapisi esile kerkib. Seejuures jääb ta kaaskodanike silmis endiselt igati sümpaatseks gentlemaniks, kes vaevaga omandatud hertsogitiitlit täielikult väärib.

Teine osatäitmine on Alec Guinnessi kanda, kes mängib filmis enam-vähem kõiki ülejäänud tegelasi. Täpsemalt kaheksat - kõik d'Ascoyne'i suguvõsa liikmed, keda Louis süstemaatiliselt teise ilma saadab, on Guinnessi kehastatud - elumees, napsulemb fotoentusiast, veel napsulembelisem rauk-preester, admiral, isegi üks sufražett jne. No on alles usin mees. Siin tulebki täheldada, et mina vaatasin ammulisui terve filmi ära ja alles lõputiitrite ajal sain aru, et kõik need rollid olid ühe mehe mängitud. KO on väheke taibukam ja jagas selle juba poole filmi pealt ära.

Siin on 3-minutiline Youtube lõik filmist, kuhu on mahtunud tervelt kolm surma.

Filme "Kind Hearts And Coronets" ja "The Ladykillers" ühendab eelkõige see, kuivõrd süütul ja kergel toonil lugu jutustatakse. Poole silmaga vaadates on "Kind Hearts And Coronets" lihtsalt kena suhtedraama ja muhe satiir Briti kõrgklassi aadressil (Alec Guinness kujutab aristokraate suure lustiga, ent halastamatult) -- välja arvatud, see, et kõik surevad. Ja ka "The Ladykillers" on väga viisakas film -- teejoomine ja tänan-palun käib kogu aeg. Välja arvatud siis kui filmi tegelased üritavad süütut vanamutti maha koksata. See kontrast panebki filmid elama ja paneb publiku hämmastunult nihelema.

Väike uuring tuvastas, et "Kind Hearts And Coronets" põhineb kellegi Roy Hornimani romaanil "Israel Rank" (1907), kes oli väikestviisi Oscar Wilde'i jünger. Seda mõju on kuulda ka Louis' kaadritagustest monoloogidest. Filmi sündmused toimuvadki 20. sajandi alguses, kuid kui romaani peategelane oli juut, siis Louis oli hoopis Mazzini, ehk itaallane. Kriitikud nimetavadki raamatut kordamööda kas antisemiitlikuks või antisemitismi paroodiaks, olenevalt sellest, kas raamat meeldis või mitte.

Järeldused: Ma ei ole seniajani näinud filmi "A Man In The White Suite". Kavatsen selle üle nüüd mõtiskella. Võib-olla koguni midagi ette võtta.

Mis ühist on Säästumarketil ja Sam Phillipsile kuulunud Sun Recordsil? Odavad meloodiad, kahtlemata. Suve alguses ostsin säästukast Johnny Cashi ja Roy Orbisoni CD-kogumikud Suni stuudios tehtud salvestustega. Maksid 50 krooni tükk, kuidas ma sain ära öelda. Siis aga juhtus nii, et läksin puhkuse ajaks maale, kus elu on metsik ja üksildane, kaaslaseks vaid laps ja metsloomad. Meelelahutuse osas panin suuri lootusi Roadstari jälgi kõlaga cd-mängijale, kuid kaasas olid mul ainult need kaks CD-d. Seega sain vanade rockabilly'dega tutvust teha märgatavalt rohkem, kui vajalik, ühtlasi õpetades lapsele lõpmatult ebatõenäolisi tantsusamme (kui Cash laulab "Luther played the boogie in the strangest kind of way" siis ei osand ta elus arvata mida see kõik endaga kaasa tuua võib).

Kas teie usaldaksite Säästukast plaate osta? Üsna tõenäoline, et suure kirja Johnny Cash all on väiksemas kirjas "tema laule esitab Jaan Lõvijaan" ning Roy Orbisoni nime kõrval pisikene tekst "or something" Mul on üks sihuke Morricone plaat, kunagi kodu-Anttilast tellisin. Seal tallab odavat süntesaatorit mingi kolmesõrmeline vunderkind. Aga seekord on tõepoolest nii, et plaadid on ikka päriselt Sun ja rockabilly ja viiekümnendad. Ilma pettuseta. Mõlemad on veel topeltplaadid ka.

Roy Orbison oli Sun Recordsi hingekirjas vaid paar aastat (kuni 1958. aastani) ja - "Ooby Dooby" menu välja arvatud - ei leidnud mees veel oma õiget kohta rockmuusikas. Nii et käesolev plaat kajastab eelkõige Orbisoni õpipoisipõlve muusikatööstuses. Tasub märkimist, et sel ajal katsetas iga artist rockabilly'ga. Mul on kusagil üks Sun Recordsi kogumikplaat ja kuulsad nimed, nagu Orbison, Cash ja Presley moodustasid ainult murdosa igasugu lauljate plejaadist (tihti põhikohaga kantrimuusikud), kes stuudiost läbi käisid.

Nüüd tuleb märkida kõige olulisemat asja Roy Orbisoni kohta - tal on väga-väga isikupärane, imalavõitu kõlaga hääl ja see võib ikka päris närvidele käia (ahjaa, koledad prillid on tal ka). Kogu tema edu põhines sel ajal laulul "Ooby Dooby", mis on üsna lihtne poplugu ja õigupoolest niiväga nüüd jalga tatsuma ei pane, debüüdi kohta pole siiski paha. Küll aga on kitarrisoolo loo keskel viis pluss - soolo kõrgpunktiks on hetk kui kitarrist lihtsalt tõmbab kolm korda üle keele ja välja tuleb valjult tulistav "piu! piu! piu!" - see on sihuke lahe primitivism, mis paneb juba muigama ja kaasa elama.

See rahulolev naeratus ja tumedad prillid lihtsalt ei ärata usaldust, mis parata

Salvestused on tihti üsna kahtlasel tasemel, nagu öeldud, oli Suni stuudio Orbisoni jaoks vaid muusikutee algus, lisaks leiab siin ka igasugu katsetusi ballaadide ja muidu igavate lugude maailmas. Nii et väga ebaühtlane plaat. Kõige tüütum on see, et iga kolmas laul on ülikaeblik ballaad, mis kõlab nagu hundikutsikas Uugu ja Uudu duett pimedas öös. Märkimisväärne on see, et kuigi omaloomingut siin palju ei ole, siis "Claudette", Orbisoni üks esimesi laulukatsetusi on hea lugu, seejuures ka üsna mõnusa kitarrisaatega.

Kitarrimäng ongi see, mis üllatab ja meeldivalt. Siin on vähem puhast ja plõnnivat rockabilly-kõla, vaid kitarre saetakse usinalt, nii et keeleots pingutusest suunurgast välja tilpneb ja korpa kuivab. Osade lugude saade on vist Orbisoni enda märgitud (tegu on ikkagi säästuplaadiga, nii et pikemaid kommentaare plaadivoldikust ei leia). Aga mitme loo saade on üllatavalt, kuidas nüüd öeldagi, kaasaegne.

Nagu ka laulus "Domino", mis ongi ilmselgelt plaadi tipphetk. See salvestus on ikka väga kaalukas. Sama loo plaadistas mitukümmend aastat hiljem ka The Cramps ja ütleme nii, et kui Lux Interior laulaks mitte oma bändikaaslaste, vaid Orbisoni ansambli saatel, oleks tulemus mitte vähem äge.

Ma ei ütleks, et Orbisoni plaat on just igas majapidamises hädavajalik, aga "Claudette'i", "Dominot" ja paari kiiremat lugu võiks korra kuulata.

Johnny Cashi Suni stuudio salvestuste kogumik seevastu on üsna kindel ost. Siin on häid lugusid nii et tapab ja enamgi veel. Ma olen varasemas elus eitanud igasugu kantri jms olemasolu ja seetõttu ignoreerinud Johnny Cashi eksistentsi nii hästi (no ikka päris hästi) kui võimalik. Huvi tekkis alles siis kui ma sain aru sellest, kuidas Suni stuudios viiekümnendatel põrkusid kantri ja rockabilly ja et just nii see pidigi olema ning tekkis uus kvaliteet. Muuhulgas said siis linti ka Johnny Cashi salvestused, mis on samavõrd geniaalne kuivõrd primitiivne agro-rockabilly. Mees salvestas pooled oma lood täpselt ühe ja sama rütmiga ja minimaalse kitarrimängupingutusega ja selgub, et see töötab suurepäraselt. See on sama filosoofia tegelikult, mis kunagi hiljem garaazhipungis. Ega enam paremaks Cashi muusika hilisematel aastatel ei läinud.

Ja see Cashi kesktempoline "um-tsahh um-tsahh" rütm sobib väga hästi maaellu, kus põllul kasvab ohakas, elektriposti otsas ihub oma nokka kurg ja kui solgiämbri välja viid, võitlevad jäätmete pärast omavahel siil ja rebane. Ja maa all on öösiti kuulda muttide urinat, mis tipnes minu jaoks esimeste katsetustega mutilõksude ülespanemisel.  Muide, Märjamaal oli kunagi süldibänd, mille nimi oli "Umptsa". See umptsa-rütm oli aastakümnete vältel eesti pillimeeste südametukseks. Tulemuseks oli enamasti muidugi jõhker pillipiinamine.

Aga nüüd - kui Lemminkäinen lubab - sõidame kõik Soome, Pierced Arrowsi kontserdile.