Marie Antoinette (2006, R: Sofia Coppola, O: Kirsten Dunst jt) film pakub mulle huvi kahest aspektist. Esimene aspekt on isiklik.

Kunagi ammu-ammu astusin ma südamevõbinal sisse Tallinna Raamatutrükikoja pääslast, et koolivaheajal omandada laadija raske elukutse ning teenida ühtlasi mõnisada värskelt ringlusse päästetud Eesti krooni. Töölepingu pikkuseks oli täpselt 30 päeva - ja iga päev lugesin ma järgijäänud päevi uuesti üle ja üle.

Nimelt oli ka trükikojas suvel trükkalitel puhkeperiood ja "laadimine" seisnes päevas u 3-4 euroalusetäie paberi kärutamises ühest tsehhist teise. Seetõttu omandasin ma küll kiirelt selle, kuidas tõstukit tõukerattana kasutada ja mööda koridore ringi kimada, kuid töökogemus jäi napiks. Ja õudsalt igav oli.

Taibukamad lugejad juba aimavad, mida trükikojas teha kui on liiga palju vaba aega. Ei-ei, tikkudega paberimägede vahel mängida on liiga riskantne. Aga jah, raamatud on käe-jala juures, nii et lugemismaterjalist puudust ei ole. Muu hulgas veetsin ma praakpoognate kuhjades lösutades palju põnevaid tunde, lugedes Stefan Zweigi raamatut, mis rääkis Prantsuse kuningannast Marie Antoinette'ist. Sellestsamast, kellel revolutsionäärid pea maha lõid.

Stefan Zweigi erutas vägagi see meeletu luksus ja priiskamine, mis Prantsuse õukonna üle Euroopa kuulsaks tegid, samuti Versailles ja Trianoni õukonnaelu ja selle intriigide kirjeldused, Louis XV ja XVI ülim võimutäius ning loomulikult draama, millega see kõik lõppes (pead maha nigu kapsad).

See kõik ergutas minugi vastuvõtlikku hinge ja oli teretulnud vahelduseks jahedas tsehhis, kus domineerisid täitsa meeldivalt ümarad paberirullid ning sõõrmeid sakutas mahe trükivärvi aroom (pistke nina värskesse, soovitavalt läikpaberil ja värvitrükis, raamatusse ja tõmmake kopsud õhku täis).

Teine aspekt on muidugi "Bring It On" - täiesti ebatõenäoliselt jabura sisuga film cheerleaderitest, peaosades Kirsten Dunst ja Eliza Dushku (Buffy tVS, Dollhouse). See on üks mu lemmikfilme läbi aegade.

***

Seetõttu otsustasin ka Marie Antoinette'i vaadata, olgugi et juba enne vaatamist oli selge, et tegemist on  kostüümidraamaga. Aga selgus, et mitte vähem jaburaga kui "Bring It On".

Sofia Coppolale tuleb au anda, et ta suutnud jällegi teha harukordselt sisutühja filmi. Tegu pole loomulikult rezhissööri saamatusega, vaid teadliku valikuga, mis on seotud sellega, kuidas ta näeb Marie Antoinette'i.

Kui Stefan Zweig oli vana kooli ajaloohuviline, kes jälgis oma neutraalsusepüüdest hoolimata Louis XVI ja Marie Antoinette'i õukonnaelu n-ö klassikaliselt pahelist käsitlust, siis Coppola vaatleb sündmusi kitsast Marie Antoinette'i vaatepunktist, kes on eluvõõras, kuid südamlik noor naine ja sattunud justkui kogemata kõrgesse õukonda.

Tegelikult võibki filmi kokku võtta selliselt, et noor heast perekonnast naine abiellub jõukasse perekonda, erilist armastust ei ole, aga elul pole viga ka. Saab süüa-juua, pidu pidada ja aiakujundusega tegeleda. Lõpuks saavad rahad otsa ja tuleb lossist lahkuda.

Sama film võinuks aset leida ükskõik mis ajastus, kasvõi Eesti uusrikaste allakäigust majanduslanguse tingimustes. Sündmused ja suhted, mis tegelikult määrasid Prantsuse ajaloo käigu 18. sajandil, selles filmis kajastamist ei leia. Kaamera ei lahku mitte ükski kord Versailles ja Petit Trianoni saalidest ning aedadest, paar ooperikülastust välja arvatud. Marie Antoinette võis küll mitte olla öelnud oma kuulsa soovituse talupoegadele, et kui leiba ei ole, siis närigu kooki - ta eitab selle ütlemist Coppola filmis ka ise - aga vahet pole, sest filmi kohaselt ta just niimoodi kinnisilmi elaski.

Järgi jääb kaunis nukudraama -  film võitiski Oscari kostüümide eest - mis kaks tundi jälgib ekstravagantselt riietatud sinivereliste meelelahutusi. Ma arvan, et inimestele, kes ajalugu lähemalt ei tunne, jääb sündmustik, taust ning intriigid suuremalt jaolt arusaamatuks. Ega ma isegi ei tunne ajalugu, aga eelmainitud Zweig aitas.

Aga niipalju kui ma aru saan, see kahetunnine kuninganna-elu lõpmatu mõttetuse demonstratsioon ongi rezhissööri eesmärk. Vaatajana peate aktsepteerima, et Marie Antoinette on maailma esikuninganna ning Versailles/Trianon on maailma naba. Ja et see, mida filmis näidatakse, ongi elu. Mitte Bastille vallutamine või revolutsioon, mis toimub kusagil aia taga ja mis pole seetõttu päriselt. Sellele sekundeerib ka filmi muusikaline taust, mis ei ole valitud mitte 18. sajandi popimatest paladest, vaid punk- ja post-punki suurimate hittide seast. Ehk siis Coppola nendib, et "filmikunst, see olen mina" ja ootamatu soundtracki peavad tema alamad lihtsalt alla neelama.

Kokkuvõtteks tulebki tunnistada, et kui alguses äratas "Marie Antoinette" kaunikesti rahulolematust, siis hiljem võis nentida, et käsitlus on vähemasti ootamatu ja üllatav. Eriti võrreldes lugematute mornide ja igavate ajaloodraamadega nagu "Alexander", "Trooja" jne. Tegu on rohkem alternatiivajalooga, kuigi vaevalt on kellelgi teisel õnnestunud seda sama haigutamapanevalt ekraanile tuua. Igatahes soovitan vaadata, kuigi postpunk on igasuguse filmi soundtrackina fucking awful ja kui film hakkab välja nägema nagu muusikavideo, on see õudne saatus, hullem kui surm.