Hiljuti tuli eeteevee-st õudsalt igav saksa film "Das Phantom", mille üks tegelastest oli endine RAF-i terrorist. Siis tuli meelde, et kui üle-eelmine kord Soomes käisin, võttis KO kusagilt tasuta levitatud ajalehe ja seal oli kaheleheküljeline artikkel RAF-ist ja grupi ajaloo põhjal 2008. a valminud filmist "Der Baader Meinhof Komplex". Mõeldud-nähtud.

BMK-d jälgisin ma kogu kahe ja poole tunni vältel katkematu huviga. Tõepoolest, tegu on paljude jaoks piinliku tükikesega II Maailmasõja järgse Euroopa minevikust, millest Laar, Ojuland jt suured poliitikahuvilised hea meelega ei räägi. Praegu on raske mõista, mida tähendas elada kuuekümnendate lõpu poliitiliselt aktiviseerunud Lääne-Euroopas ja ega Eestis ei olegi vist inimest, kes selle kohta midagi öelda oskaks.

BMK kui filmi kõige muljetavaldavam külg on ilmselt see, kui täielikult järgiti tegelikke sündmusi. Ma lugesin järgmisel päeval RAF rühmituse ajaloo kohta põhjalikumalt ja - tõepoolest - midagi pole ilustatud või liigselt dramatiseeritud, ega välja jäetud või juurde pandud. Päris tegusad inimesed olid tõesõna, paugutamine käis vahet pidamata. Tegu polegi niivõrd erilist kunstilist üldistust saavutava filmiga, vaid pigem nagu võlts-dokumentaalfilmiga - justkui oleks lihtsalt rekonstrueeritud seitsmekümnendate sündmusi. Samamoodi nagu USA-s taasluuakse kodusõja lahinguid. Ning BMK lavastus on ikka väga laiahaardeline. Faktitäpsus tingib ka selle, et õudsalt raske on filmist ühe vaatamisega aru saada, sest sündmuste, ohvrite ja RAF pidevalt muutuva koosseisu virrvarr paneb kiiresti pea huugama. Pidevalt tuleb jälgida ka väiksemaid detaile, nt terroristide pidevalt muutuvaid juuksemoode, et teha vahet, kes on kes. Vean kihla, et kõigist sündmustest ei olegi võimalik aru saada ilma hiljem täpsemalt selle kohta lugemata. Algteadmised kuuekümnendate-seitsmekümnendate elu ja olu kohta tulevad ka muidu kasuks. Aga need, kes kunagi "Välispanoraame" ja ajakirja "Küsimused ja vastused" või "Aja pulss" on sirvinud, peaksid ilusti lainel püsima.

Paratamatult tekib küsimus, et mis nii valusat teemat käsitleva filmi suhtumine siis terrorismi on? Kiretu, võiks öelda. RAF esimese generatsiooni tegutsemisaeg kestis tegelikult ainult 2 aastat ja juuni 1972 lõpuks olid kõik võtmeisikud (sh Baader, Meinhof, Esslin, Mohnhaupt jpt) juba kinni võetud (Weather Underground USA-s oli täiesti tabamatu nendega võrreldes, või mis). Filmis võttis see aktiivne pommipanemisperiood aega maksimaalselt kümme minutit. Ülejäänud oli eel- ja järellugu. Nii et ma ei ütleks, et selle linateose näol oleks tegu just karjäärinõustamisega. Küll aga on - ilmselt teadlikult - välditud ohvrite isikustamist ja nende eksponeerimist. Näiteks kui see oleks USA film, siis oleks näidatud kuidas politseinik hommikul kohvi joob, naist ja kaht last suudleb, läheb tööpostile, võtab pontshiku - ja siis peatab kahtlase BMW 2000 kinni ning lastakse maha. Pärast haual kõik nutavad. BMK-s selline aspekt täielikult puudub ja kõrvalepõiked terroristide maailmast on minimaalsed. Üks poliitik lastakse maha ja kohe minnakse järgmise mõrva juurde, kelleks on kohtunik, pankur või mõni teine inimene, kes RAF-ile pinda käis.

Veel üks asi, mis filmist meelde jääb, on RAF-i kui organisatsiooni olemus võrreldes tänapäevaga. 21. sajandi inimene on eelkõige harjunud 9/11 stiilis terroristidega, abstraktsete välisvaenlastega kusagilt kaugelt maalt. RAF seisab sellest nii kaugel kui vähegi olla saab - tegu oli n-ö oma inimestega, sakslastega, kes võitlesid Saksamaal oma riigi institutsioonide vastu. Ning kui välisvaenlase vastu on lihtne koonduda, siis RAF-i kohta valdasid sakslasi küll väga segased tunded. Sest olgugi et RAF oli ühelt poolt kehastunud kurjus ise, ent teiselt poolt võideldi asjade vastu, mis tundusid ka paljudele tavakodanikele aktsepteerimatud. Siit ka sakslaste endi segased reaktsioonid nii sündmuste toimumise ajal kui ka nüüd hiljem, filmi valmides.

Meenub ka, et ükskord linastus Sõpruses üks vana saksa film, mille juhatasid kõnega ette Taavi Eelmaa (luges paberilt maha, mistõttu ma ei viitsinud jälgida) ja Andrei Hvostov, kes tuli lavale, seljas pikk nahkmantel. Ta meenutas leige sõnaga ka Baader-Meinhofi gruppi ja väitis, et terroristidele meeldisid pikad nahkmantlid - täpselt sellised nagu temal, kohendas ta uhkelt oma nahkmantlit - ja sellepärast, et selle all oli mõnus relvi peita. Selles filmis polnud ühtegi nahkmantlit. Tšekistide ja sphagettiwesternite austajad pettuvad, kahtlemata.