Möödunud talvel sain Ahtiga kokku vahetult pärast seda kui ta oli tagasi saabunud otse pimedast Soomest. Ta oli vaikne, väsinud, näost üleni valge ja habemesse kasvanud. Ahti oli käinud seal kaugemates Soome külades äriasju ajamas ja suhelnud süngete meestega, kes ütlevad ainult "joopajoo" ja "heijdoo". Sealt, ühest tagamaa vanakraamipoest oli ta mõne marga eest (perus-soomes pole eurod marku ja karusnahku veel välja tõrjunud) ostnud mulle kingituseks selle plaadi. Kaanepildi põhjal, loomulikult.

Ma siiamaani mäletan soome autori raamatut The Beatles'ist, kus üks soomlane avastas enda jaoks biitlite muusika, jooksis välja tundrasse, kuulas seal kuidas kõrgepingeliinitraadid sumisesid ja sealt justkui Lennon-McCartney ägedat muusikat kostus ning kujutas ette, kuidas need traadid ühendavad teda biitlitega. Kadestamisväärt kogemus. Pole kahtlust, et Taani ansambli Gasolin' 1976. a album pakkus plaadi algsele omanikule sama intensiivset elamust (lisaks ka erootilist elamust, kahtlemata). Igatahes kaas on täitsa ära kulutatud, aga plaat ise on hästi hoitud.

Tagakaanelt leiab jutu taani ansamblist, kes olevat esimesena tõestanud, et ka taani keeles on võimalik head rockmuusikat teha. Ja selle tõestuseks siis käesolev plaat. Mis on 100% inglisekeelne. Lisaks on tagakaanel pilt neljast keskmiselt hea hambumusega taani noorukist, kel rockiriided seljas ja üks näitab vaikselt rusikatki. Kahjuks päris nii vapustav see album täna ei ole, kui 1976. aastal. Muusika on ootuspärane seistmekümnendate traadirock, päris hardrock ei ole, aga väga vaikselt ka ei kõla. Esimene lugu torkab kõrva sellega, et ta lõpeb kolm korda ja siis hakkab jälle. Ausõna. Halva üllatusena kohtab ka palju viiuliseadeid, kuid muidu on jah, oskuslikult salvestatud plaat, ainult igavavõitu. Üldiselt meenutab see bänd olemuselt Padarit ja The Suni. Omal maal populaarsed, laiemas perspektiivis mõttetud.

Aa jah, ühest Jaapani bensiininimelisest ansamblist oli juba varem juttu. Too jaapani plaat on kobedam.