Minu suhtlus Damaged Goods plaadifirma Greedbag nimelise veebipoega jäi väga lühikeseks, sest vähem kui nädala ajaga oligi plaadipakk käes.

Fabienne DelSol - I'm Gonna Catch Me A Rat 7" (2007)

Fabienne DelSol oli kunagi laulja ansamblis The Bristols, kellest ma õigupoolest midagi kuulnud pole. See singel on aga äärmiselt kaasakiskuv kuuekümnendatest inspireeritud hit-lugu, rohkem pop kui garaazhirock. Midagi nagu ye ye ja ka April March tuleb meelde. Selle loo põhjal hangiks juba täispika albumi ka. Tõsi küll, B-poolel olev lugu pole nii õnnestunud. "And I Learnt To Dream" on muidu kena psühhedeelsetes toonides garaazhirock, kuid häirib see, et Fabienne'i laul on mingi eriefektiga ujuvaks muudetud. Selle trikiga oleks võinud natuke säästlikumalt ringi käia. Igatahes tundub, et Fabienne DelSol'ilt võib veel suuri tegusid oodata.

The Bristols - Turn It On 7" (1998)

Eelmainitud Fabienne laulab sellel päris lõbusal garaazhipungi plaadil. Lihtne, aga kaasakiskuv ning saund ja meeleolu meenutavad teist kunagist Damaged Goodsi raudvara, The Headcoatees'i. Aga The Bristols ei ole päris nii vägivaldne. Võib soovitada.

Holly Golightly And The Brokeoffs - My 45 7" (2008)

Holly ja saatebändi (Brokeoffs on tegelt üks kutt, kes mängib kitarri ja trummi, nagu Toni Aare, noh) äärmiselt vanamoeline kantri ja bluusi segu. Praegune Golightly stiil meeldib mulle igatahes rohkem kui vanem, sest mäletamist mööda esimesed soololindistused olid üsna vagased bluusilood. Aga "My 45" on üks väga äkiline lugu. B-poolel on "Getting High For Jesus" ja mitte eriti üllatuslikult on see a-poole looga päris sarnane. Siin on Billy Childishi koolkonna mõju selgelt näha - iga lugu, mis väärib tegemist, väärib ka ületegemist. Noh, muidugi, eks kogu see bluusivärk on ilmselt Childishi mõju. Kokkuvõttes aga väga hea plaat, kuulaks veel.

Goldblade featuring Poly Styrene - City of Christmas Ghosts 7" (2008)

Kõige tähtsam info selle plaadi kohta on, et Poly Styrene (vt uudisjuttu, mis ilmus 2001) on endiselt suurepärase hääle omanik, mis siin väga-väga valjusti kõlab. Ka lugu ise on päris kobe, mõnevõrra eklektiline (vahepeal aimatakse järgi Ramones'i, aga refrääniks jõutakse klassikalisemale briti pungi territooriumile) ja hüplik, aga nauditav. B-poolele on mahutatud tervelt kaks Goldblade'i lugu nende 2005. a plaadilt ja need suuremat ei vaimusta. Aga A-pool on esmaklassiline, kuigi ma ei saa endiselt aru, milleks jõulu-eriväljaandeid vaja on. Niisama ei viitsi plaadistada või?

Wild Billy Childish And The Musicians of the British Emipire - Thatcher's Children 7" (2008)

Ei no muidugi, selle plaadi ilmumisest on juba pool aastat möödas, nii et nüüd on Childishil juba uus bänd (Chatham Singers). Taltsutamatu vajadus on kogu aeg uusi bände teha, olgugi et need bändid kõlavad üldjoontes ühtemoodi. "Thatcher's Children" ja B-poole "Transition Girlfriend" on selline kiiremat sorti Childishi kraam, mõlemad lood nii kahe minuti pikkused purtsatused. Mees ei ole võib-olla maailma vaheldusrikkaim (ammugi mitte rikkaim) muusik, aga minul temaga igav ei hakka.

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et Childishi bluusi/pungi-koolkond on endiselt heas hoos - Chatham Singers, Holly Golightly, Miss Ludella Black (samuti ex-Thee Headcoatees). Jah.