See, kes kaevab liiga pikalt raamatunimestikes, võib mõnikord ka petta saada. "Shadows Over Baker Street" on 2003. a ilmunud antoloogia lühijuttudest, mis ristavad omavahel HP Lovecrafti Cthulu-müütose ning AC Doyle'i Sherlock Holmesi deduktsioonimeetodi. Esmapilgul ebatõenäoline kombinatsioon ja mitmel autoril ongi kõvasti higistamist, et mingi enam-vähem loetava jutuga maha saada.

Üks kõige jubedamaid elamusi läbi aegade oli siis, kui ma nägin lapsepõlves esimest korda venelaste TV-versiooni Baskerville'ide koerast. Pärast seda kartsin pimedust - aastaid ja aastaid. Nagu mäletate, polnud filmis õuduskoera eriti kusagil näha, ainult pahaendelist ulgumist kostus mõnikord nõmmelt. Niipea kui koer esimest korda ulus, olin vupsti vanaema süles. Jajah, sellest filmist jäid armid kogu eluks.

Täpselt samamoodi ehitas mitu juttu üles ka HP Lovecraft. Hästi pikk ja hoolikalt koostatud sissejuhatus - vahepeal keegi ikka ulub ka, nii et midagi justkui toimub - ja siis alles kõige lõpus ilmub välja mingi hirmus elukas. Ja jutu õnnetu peategelane saab sihukese ehmatuse osaliseks, millest ta kunagi ei toibu - täpselt nagu mind kunagi kuri TV-koer ehmatas.

Seetõttu ei saa päris nõustuda arvamusega, et Lovecrafti lõputu ja nimetamatu õuduse ning AC Doyle'i detektiivijuttude vahel puuduks üldse mõistlik ühenduslüli. "Baskerville'ide koer" - aga ka miks mitte AC Doyle'i mitmed teised Holmesi-jutud - räägib just sellelaadsest seletamatust õudusest, mis närib lugejat kogu jutu vältel, kuni lõpuks lahendus asjasse selgust toob. AC Doyle'ile meeldis samuti kurjakuulutavat meeleolu luua, nagu tol ajal detektiivkirjanikud üldse armastasid. GK Chesterton ("Isa Brown") kirjutas terve artikli sellest, kuidas enne mõrva juurde asumist tuleb ümbrust võimalikult pahaendelist muljet jätvalt kirjeldada. Vaatab Chesterton'i tegelane aias näiteks puud ja juba hakkabki lämmatama ning oksad justkui hakkavad kägistama ja nii edasi. Tavaliselt jätsin Isa Browni lugudes esimese lehekülje lihtsalt vahele.

Igatahes et minu jaoks oli see antoloogia eelkõige ideaalseks võimaluseks saada üle väikesest pettumusest, mis jäi pärast "Baskerville'ide koera" kulminatsiooni saabumist - see ei olnudki põrgukoer, vaid fosforiga ületõmmatud pirakas vooster. Tige küll, aga ikkagi vaid koer. Ülim õudus kaotab mõnevõrra oma ülimuslikkusest, kui sa võid teda nimetada sõnadega "kutsu", "aua", "muri", "pontu" jne.

"Shadows Over Baker Street" kaldub jällegi teise äärmusesse ja lugeja saab kiirelt üleloomulikkuse üledoosi. Torkab silma, et kogu antoloogia on rohkem Sherlock Holmes'i seiklused Lovecrafti maailmas, kui vastupidi. Nimelt mitte ükski kirjanik ei ole oma jutu puändi väljamõtlemisel kasutanud "Baskerville'ide koera" stiilis lahendust - et tegelikult midagi üleloomulikku ei olnudki, vaid tegu oli kriminaalide sepitsustega. Aga ei - vorstinäljas koera asemel vupsab alati kusagilt välja Necronomicon või mõni muu üleloomulik objekt ja sellega jutt lahendubki ning Holmesil jääb ainult nentida Cthulhu võimu ülimuslikkust. See ongi juttude suurim häda, et puudub igasugune üllatusmoment, vaid deus ex machina (ja selle olemus) on liiga hästi ette teada ja lugeja ainus rõõm on mõistatada, kas Cthulhu-müütos tuleb ja lööb platsi puhtaks novelli viiendal või kümnendal leheküljel.

Kuna Holmes oma detektiivivõimeid seetõttu eriti rakendada ei saa, polegi ime, et paljudele kirjanikele oli ta rohkem tülinaks, ning päris mitmes jutus Holmes'i seetõttu üldse ei leiagi. Liiga piiravaks osutus ilmselt ka Holmes'i maailm laiemas mõttes - tegevus on tihti viidud Inglismaalt mujale, samuti on kaasatud muid asjasse mittepuutuvaid tegelasi (HG Wells, Carnacki).Tähelepanuväärne on asjaolu, et kriitikute poolt üldiselt kogumiku üheks parimaks hinnatud jutus "Tiger! Tiger" (autor Elizabeth Bear) puudub üldse igasugune side AC Doyle'i maailmaga, väljaarvatud see, et kaks tegelast on samade nimedega kui kõrvaltegelased Sherlock Holmes'i lugudes (Irene Adler ja Sebastian Moran).

Kogumiku kõige kuulsam jutt on Neil Gaimani "A Study In Emerald", mis oli kirjaniku veebilehelt tasuta allalaetav ja pärast mille läbilugemist tunduski mulle - ekslikult - et tegu võiks lugemisväärse raamatuga olla. Jutt võitis isegi mingi auhinna. Ma ei tahaks öelda, et ma olen Gaimani fänn, küll aga tunnistan, et olen tema püsilugeja (sellest ehk mõni teine kord) ja pole eriline uudis, et Gaiman ongi selline mees, et kui keegi antoloogia jaoks midagi küsib, siis ta kribab kohe valmis midagi. Halvimal juhul väikese poeemi, paremal juhul mõtleb ikkagi mingi süžee välja ja kirjutab jutu. "A Study In Emerald" ongi selline väike ad hoc valminud uudisjutt, mis ei kuulu küll tema suurimate õnnestumiste hulka, aga piinlik ka lugeda pole. Gaimani kiituseks pean veel märkima, et enne kirjutama hakkamist oli ta natuke siiski asja üle järgi mõelnud. Sest enamik kirjanikke siin pikalt ei jokuta, vaid hakkavad kohe ohtraid õudusi paberile laduma.

Praegu üritan meeleheitlikult meenutada, milline lugu siin raamatus mu isiklik lemmik võiks olla, aga kõik novellid koonduvad mälus ühtlaseks mudruks. Arvatavasti oleks kogumik olnud palju köitvam, kui sealt oleks pooled jutud välja visatud. Võib-olla ma olen liiga kriitiline, sest eks selline kunstlikult ellu kutsutud antoloogia (helistad kõik tuttavad kirjanikud läbi ja nuiad neilt kaastööd) ongi sihuke koht, kus kirjanik võib väheke lõdvema randmega kirjutada ja natuke pulli ka teha. Tegelikult meenub hoopis Alan Moore'i "What Ho, Gods of the Abyss?", Jeeves & Woosteri aineline Cthulhu-teemaline pala, avaldatud "The LoEG: Black Dossier" kogumikus. Samuti on Neil Gaiman kirjutanud ühe päris vahva Lovecrafti-teemalise jutukese "Shoggoth's Old Peculiar", kus väsinud teeline satub rannakülas ebainimeste pruulitud kanget õlu jooma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuigi "Shadows Over Baker Street" idee oli hea, ei tasunud see ilmselt teostamise vaeva.  Kuid AC Doyle ise, oleks - ei mingit kahtlust - võinud sel teemal päris põneva jutu kirjutada.

Pierced Arrowsi selleaastane tuur keskendus põhjamaadele ja 8. septembril mängisid nad Helsingis. Mitte võimalust kasutada ning jätta kontserdile minemata oleks olnud täielik rumalus.

Soome viis meid reisitraaler Nordlandia, mis sõitis kolm ja pool tundi ning mille koridorid lõhnasid vastpüütud tursa järele. See-eest mängis ahtris bänd. Istusime kogu aja laevalael ning puhkasime jalgu, silma ja väikest viisi ka närve. Mööda sõitis vaenulike võõrriikide allveelaevu, mis maskeerunud poideks, kaljusaarteks ja pealveelaevadeks. Reisi monotoonsust leevendas laeva kauplus, kust iga veerand tunni tagant tuli raadiotranslatsioonivõrgu kaudu teade, et algab uus „markkinat“. Kas siis veini, likööri, konjaki vms kasuliku kauba turg.

Tavastias oli üsna leebe õhkkond ja mitte just üleliia täis pressitud saal. Soojenduseks mängis duo The Sultans, kes esitas eriti uinutavat instro-muusikat, mis mulle väga meeldis. Üldiselt ajasid nad läbi väga lihtsalt, nii viiside keerukuse kui muusikariistade vähesuse (trumm ja kitarr) poolest. Ma ei tea, kust nad pärit on, sest myspace’i ma külastada ei taha, aga võin igatahes neid soovitada esinema nii  pulma, talgutele kui valimiskoosolekutele.

Nagu teada, tähendab Pierced Arrows võrreldes Dead Mooniga esiteks uut trummarit ja teiseks pooleteise albumi jagu uusi lugusid. Nii et ka kontserdil mängiti uusi lugusid, kuid lisalugudeks tulid siiski klassikalised „It’s OK“ ja „54 40 or Fight“.

Arvata võib, et uutest paladest kannatab enamusi lugusid veel palju aastaid mängida. Võib-olla kõige võimsama mulje jättis siiski põhiseti lõpuloona kõlanud „Paranoia“, mis on tõeliselt massiivne lugu isegi Dead Mooni aegadega võrreldes. Seega uued lood pole põrmugi kehvemad kui vanad, küll aga on programm vanade lugude väljapraakimise tõttu lihtsalt lühemaks jäänud. Nii et päris sihukest kahetunnist greatest hits stiilis kontserti, nagu Dead Mooni viimaseks jäänud tuur oli, siin Helsingis näha ei saanud. Aga see just ongi hea, et bänd on endiselt värske ja teeb uusi asju. Teise albumi salvestus ongi neil vist praegu pooleli.

Pildid tegi Evoli truu seebikaamera.

The Chatham Singers - An Image Of You 7" (Damaged Goods, 2008)

Pean nentima, et The Chatham Singers ei ole ei tempolt ega valjuselt päris tüüpiline Billy Childishi avantüür, vaid tegu on sellise üsna kauni ja vaikse bluusiplaadiga. Sihukese kauni ja vaikse bluusiplaadiga, mis paneb päris kõvasti proovile mu armastuse kaunite ja vaiksete bluusiplaatide vastu.

A-pool, "An Image Of You" on Billy Childishi oma lugu ja endiselt on tegu Childishi tüüpiliselt kaasakiskuva laulutoodanguga. Mind kisub ka kaasa. B-poolel olev "Angel Of Death" on laenulugu (aga mitte see kuulus hevilugu, eks ole) ja sobib muidu hästi ühe kauni ja vaikse bluusiplaadi B-poolele, kuid selles loos pääseb juba kaunikesti võidule erakordselt kõõrutava häälega naislaulja. Veidi närvesööv ja rikub veidi muljet, et tegu on kauni ja vaikse bluusiplaadiga.

Chatham Singers'ilt on ilmunud juba kaks albumit (mõlemad kaunid ja vaiksed bluusiplaadid, kahtlemata), ent olen veel äraootaval seisukohal. Bänd kas taltsutagu oma lauljat, või siis muutugu mu enda arusaam kaunist ja vaiksest bluusiplaadist.

Väärib märkimist, et Pierced Arrows esineb Helsingis, Tavastia klubis 8. septembril. Vaid 12 euro eest.

Mojost lugesin mõni aeg tagasi Jerry Lee Lewise kontserdist. Mees elab ikka veel, on üle kaheksakümne aasta vana ja annab endiselt kontserte. Ammu-ammu kui ta Inglismaale tuurile läks oma 14-aastase naiseraasuga, siis boikoteeris publik teda, nii et mees läks häbiga Ameerikasse tagasi. Nüüd maksab tema kontserdi pilet kõvasti üle 100 naela, selle eest pead istuma viisakas keskkonnas peene publiku seas, kus ei või valju häälega oh-oh-oo-gi öelda, kui maestro klaveri ette saabub. J L Lewis töötab põhimõtteliselt autopiloodil - käivitub ja hakkab hirmsa hooga klaverit mängima. Saatebänd kuulab tähelepanelikult ja kui saavad aru, mis lugu nüüd tuleb, hakkavad ka mängima. Ja nii mängib Jerry Lee Lewis terve kontserdi üldjoontes omaette ja saatemuusikud vaadaku ise kuidas lood ära tunnevad. Ja enam-vähem tulevad toime. Kahtlemata, see on kontsert kuhu tahaks minna, ülikrõbedast piletihinnast hoolimata.

Nii et kõik oleneb olukorrast, sest Mowwissey kontserdi pilet tundus mulle küll liiga kallina, et üritusele täiel rinnal kaasa elada. Kõigele lisaks nurisesid inimesed, et tõelised vännid jäävad ukse taha, samas kui muidumehed Mowwissey kontserti oma kohaloluga vääritustavad. Saladuskatte all võin öelda, et mina olengi see inimene, kes polnud pileti vääriline, sest Mowwissey'd mäletan ma ainult The Smithsist ja tema sooloplaate pole ma kunagi kuulnud. Aga sellest hoolimata läksin ma ikka kohale.

Lõppkokkuvõttes kujunes väga lõõgastav kontsert, sest mis parata, rohkem kui teravaid elamusi otsin ma viimasel ajal sellist rahulikumat olemist. Lava ligiduses pidasin ma vastu umbes kolm lugu, siis oli särk läbimärg ja õhk otsas ning leidsin, et asjale tuleb vaadata teise nurga alt. Sobiv nurk leidus saali tagaotsas leti ligidal ja kui muidu on RockCafe nimelises asbestitehases üsna sünge olemine, siis teenindus oli küll kiiduväärt. Nii võingi nentida, et soojendusbänd esines ühe õlle pikkuselt, Mowwissey esines kolme õlle jagu ja lisalood võimaldasid veel teha väikse encore-õlle.

Seisin siis seal leti kõrval, piilusin ühe silmaga sammaste vahelt Mowwisseyd, jõin õlut ja - einoh, mis me räägime, hoopis parem hakkas mul. A juba tulidki turvamehed, kes ilmselt olid aru saanud, et siin pole tegemist tõelise Mowwissey fänniga, vaid niisama poosetajaga ja et mis ta otsib siit? Ma ei tea kohe, mis mind reetis? Liiga kinnise kaelusega särk? Halb rüht? Haigutav tühik kahe esihamba vahel (nn "kolmas silm")? Ja kutsusid kohe endaga kaasa. Põhiline asi, mida inimene klubis teha ei soovi, on turvameestega kuhugi taharuumi minna.

Õnneks oli õllest ja mahedast rockmuusikast turgutust saanud aju hakanud mõtlema sünteetiliselt ja ma panin mõttes kiiresti kokku mitu huvitavat asjaolu. Esiteks oli Merje (koos oma õega) roninud ette kuhugi moshpitti ja jätnud käekoti minu kätte. See käekott seisis nüüd minu kõrval näiliselt mahajäetuna baariletil ja viis minutit tagasi olin (varaste kartuses, loomulikult) otsustanud kotist autovõtmed välja võtta ning selleks kotis kõvasti tuhninud. Seda tegevust jälgis omakorda kahtlustavalt mingi meeter viiekümnene tüdruk, kes seejärel lahkus. Ja viis minutit hiljem naases kahe turvamehega.

Nii et pärast väikest selgitust, et ma pole varas ja et käekoti omanik on lava ees pit'is, võttis üks turvajatest mult juhiloa ja läks mu isikut Mowwissey fänniregistrist kontrollima. Jõin õlut edasi, viie minuti pärast oli turvamees tagasi, andis dokumendi tagasi ja soovis "ilusat pidu". Palju tänu, just see plaan mul ongi.

Nii et. Ma olen üks väheseid, kelle usaldusväärsust on korraldajad kontrollinud ja kellele on expressis verbis "ilusat pidu" soovitud. Just minule. Ma olen Mowwissey vääriline.

Päris hea kontsert oli muidu ka.